Elamuslood

teater, muusika, kunst, kirjandus, film, fotograafia, tants

Vanaeit 11. mai 2010

“Vanaeit” on etendus, mis loob ainulaadse mänguruumi ühekorraga tantsuteatrile, multifilmile, koomiksile, Daniil Harmsile ja reaalajas valmivale filmile.

Võrdsetes rollides astuvad üles mitu kaamerat, tantsija ja tema  kujutise interaktiivne dialoog, impro, mittelineaarne animatsioon ja real-time pilditöötlustehnikad.


“…minu seisukohast on „Vanaeit“ meediateatri

kvintessents.” (Konstantin Bohorov)

Nüüd ja jälle: Kineetiline Teater materialiseerub virtuaalsaalides ja kübersalongides. Hämmastav, kui jultunult Vene kaasaegse tantsu avangard ületab taas kord moodsa meediateatri tolli- ja piiripunkti. Passi esitamata ja kotid salakaupa täis.

Mitte mingil juhul päevaplaanist vaikimisi kustutada!

(Von Krahli kodulehelt)

*

Pepeljajev tõestas taas mulle, et kuulub mu lemmikute hulka. Kahju, et teda ennast tantsimas vaid nii vähe sai näha. Üldiselt oli etendus täis head tantsu ja vene huumorit. Samuti sai tunda kurba meelt selle üle, et see vähenegi tekst, mida kasutati oli vene keeles ja ma seda väga hästi kinni ei püüdnud. Tants ise aga tegi selle tasa. Kolm humoorikat tegelast ja üks dramaatiline. Ja Pepeljajev arvuti taga siis nagu eelpool mainitud real-time pilditöötlustehnikat tegemas.

Olga Tsvetkova oli etenduse täht minu jaoks. Tema liikumine jäi kuidagi eriti silma. Etendas toda dramaatilisemat poolt tükis. Kaunid liikumised ja kuidagi ilus nukrus nendes.

Nutikad lahendused ja nende üdini hea välja mängimine. Meeldis.

Advertisements
 

Mehed Lumes 22. apr. 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 21:08
Tags: , , , ,

Ausalt öeldes on see etendus, mida on tõsiselt raske sõnadesse panna. Etenduses endaski puuduvad praktilised nad.

Astud saali, kus Sarv üksi karaoket laulab. Koldits niidab ta jalust külmikust välja hüpates ja temaga maadlema hakates. Olgu-olgu ma nüüd päris algusest peale ümber jutustama ei hakka. Ei taha kellegi teise teatrikogemust ära rikkuda.

Tükis leidub hõikumist, mehi lumes, nutikaid lahendusi, häid videolahendusi (te peate neid nägema, sest need on jumalikud), olematu karu märatsemist saali ukse ees ja palju muud. Sõnad puuduvad, aga ometi on olemas arusaadav lugu. Lemmikuks oli nö. nukumäng, mis pisikese videokaameraga telgi ees suuremaks ja publikule nähtavamaks muutub.

Oh ma sattusin nüüd tagasi nendesse emotsioonidesse, mis mind esmaspäeval saalist väljudes valdasid. Ja kõige hullem selle juures on see, et ma ei oska neid sõnades kirjeldada. Etendusest pärineva tulnuka maski kinnitasin knopkaga oma kapi siseküljele. Tulge külla, näitan teile ka.

Proovige lugeda seda suurepärast artiklit:

http://www.epl.ee/artikkel/575369

Usun, et see annab parema ülevaate, kui mina hetkel.