Elamuslood

teater, muusika, kunst, kirjandus, film, fotograafia, tants

Nelipühad 31. okt. 2012

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 16:24
Tags: , ,

Avastasin, et pole ammu teatrist kirjutanud. Pole üldse ammu kirjutanud. Samas teatris olen käinud viimasel ajal palju. See on see varastatud aeg enesele, kui mõtled, et jah ma pean praegu kodus õppima, aga ma olen siin ja ma naudin seda, mis teatrikunstil on mulle pakkuda.

Eile käisin üle pika aja Draamateatris. Esiteks jahmatas mind see, et suur saal ei tundunud enam üldse mitte nii suur kui varem. Ma ei tea, millest see tingitud oli. Vahest sellest võrdlusest, mis viimati Ugalas käies oma peas tegin. Siis tundus mulle sealne suur saal üsna pisike ja mõtlesin, et Draamateatri oma on ikka kordades suurem. Võta näpust. Ei olnud ta midagi.

Tegelikult pole see kõik üldse oluline.. Etendus, mida vaatamas käisin kannab nime “Nelipühad”. Kui trupi koosseisu ja teisi loomingulisi tegelasi sinna juurde vaadata, hakkab silma palju külaliste kaasamist. Alustades varalahkunud lavastaja Mladen Kiselovisiga. Rollide poolest olid kandvad osad siiski omadele antud. Ain Lutsepp ja Harriet Toompere kunstiteadlastena võibki silma pilgutamata etenduse peategelasteks nimetada.

Etenduse sisu on minu jaoks kiirelt kokku võtnud Draamateatri koduleht:

Ühes nimetus Kagu-Euroopa riigis, pärast Berliini müüri langemist ehk 1990ndate aastate algul, tehakse hämmastav avastus, mis võiks ümber mõtestada Euroopa kunstiajaloo. Kui avastuse dateering osutub õigeks, siis on sealne kunstnik ennetanud renessansi algust Euroopa kunstis. Mis sellest vapustavast avastusest edasi saab, kellele ta kuulub? Kunstiloolise vaidluse varjus köevad nii omandihuvid kui ka maailmavaateline vastasseis, erinev kogemus elust kommunismi ajal ja vabas Läänes. Ootamatult, jõhkralt ja ohtlikult murrab sisse kaasaegne elu.
Lavastuses kõlab Eesti Draamateatri näitlejate suust ka aseri, türgi, araabia, poola, vene, bulgaaria keel.

Tänapäeval (või ka 1990ndate aastate alguses) tõenäoliselt sellise mastaabiga avastusi enam ei tehta. Vähemalt maa peal mitte. Maa alt võib siiani välja tulla järjest harukordsemaid (kunsti)aardeid ja ka dateeringud muutuvad aina täpsemaks. Aga terve seina suurune kirikumaal, mis muudaks kogu Euroopas renessanssi algusaega. Väga ebatõenäoline. Olgu. Ma arvan, et kui ma ei õpiks seda, mida õpin, siis poleks etenduse ajal sellele lähemalt mõtlema hakanud, aga ometigi on olud vastupidised.

Lavakujundus oli väga nauditav. Kunstnik on suutnud lavale tekitada keskkonna, mis paneb ka suurema kujutlusvõimeta inimesed end kiriku külmade seinte vahele kujutama. Samas avatakse vaatajale tänapäeva restaureerijate maailm, mis tihti kulgebki mööda tellinguid ronides ja ettevaatlikult kunstiteoste kallal töötades.

Kohtuprotsessi ajaks veeti lavale suur plasmaekraan, kust hakkasid jooksma kristliku kunsti teosed. Hiljem kasutati ekraani protsessi jaoks näidete toomiseks, aga vahepealse tegevuse ajal mõjus pigem tähelepanu hajutavana.

Esimene vaatus jättis sümpaatse mulje. Selgelt oli tunda kunstiajaloolist tööd, mida etenduse jaoks oli tehtud ja näitlejad mängisid nauditavalt. Teine vaatus aga keerati kogu eelmise vaatuse tõsisem, uurivamam pool üle põgenikelaagri sissetungiks kirikusse koos pantvangide võtmisega ja laval toimus ainult üks suur segadus. Kuna laval oli korraga pidevalt nii palju näitlejaid, siis pidi igaüks ka sõna saama. Tänu sellele tundus etendus aina venivam ja venivam. Eriti kui hakati üksteist kordama ja samu lugusid mitmendat korda rääkima.

Alati on hea vaadata (olgu, peaaegu alati), kui lava on näitlejaid täis ja elu keeb, aga seekord oli minu jaoks kärtsu, mürtsu ja pauguga üle pingutatud. Eriti kui teemadeks oli kunstiavastus ja põgenike traagilised juhtumised.

Harriet Toompere mängis entusiastlikku, kohmakat ja kergelt naiivset kunstiteadlast, kuraatorit hoogsa lustakusega. Ma ei saa öelda, et olen tema suurim fänn olnud, kuigi tegu on kahtlemata väärt näitlejaga, seda ma ei eita, aga eile pani ta mind vaatama. Vaatama mõttes “mina olen laval ja sa ei saa mitte vaadata”. Kui kogu see seletus üldse kuidagi loogiline on.

Toompere jr jr oli taas endale poliitiku rolli saanud (vt. film Seenelkäik) ja mängis selle ka taas suurepäraselt välja. Ta mõjus vastiku, libeda, omakasulise kultuuriministri/muinsuskaitseministri rollis väga usutavalt, vahetult.

Marta Laan kodumaata palestiinlannana tõi välja tõelise juhi omadused ja viimsele piirile aetud inimese meeleheite. Suurepärane töö!

Ma ei saa kedagi välja jätta. Kõik tegid rollid, millega silma paista, aga meil on selle kohta hea vanasõna – oma silm on kuningas.

Ahh! Ma ei saa mainimata jätta Jeesust, kes Draamateatri lakke projitseeriti. Mulle, paganale (kui soovite), pakkus see tohutult nalja. Nagu Suur Vend, kes su üle valvab Kristuse kujul. Korraks tekitab paranoia küll, et sa ei ole kunagi üksi. Keegi alati jälgib. Samas ma ei ole siiani suutnud end panna uskuma ühegi jumaluse kuju. Kõrgem võim, jah, võib-olla, aga mitte üks jumal, keda kummardada.

*

Lavastaja ja muusikaline kujundaja Mladen Kiselov (külalisena)
Kunstnik Vladimir Anšon (külalisena)
Kostüümikunstnik Rosita Raud (külalisena)
Valguse kujundaja Priidu Adlas (Tallinna Linnateater)

Osades Harriet Toompere, Ain Lutsepp, Lembit Ulfsak, Ivo Uukkivi, Hendrik Toompere jr jr, Marta Laan, Mait Malmsten, Kersti Kreismann, Maria Avdjushko, Jekaterina Novosjolova (külalisena) või Liis Haab (külalisena), Jüri Tiidus (külalisena), Mari Lill, Martin Veinmann, Märt Avandi, Jim Ashilevi (külalisena), Maria Klenskaja, Raimo Pass, Kristo Viiding, Guido Kangur, Laine Mägi, Roland Laos.

David Edgar (1948) on silmapaistev näitekirjanik, briti kirjanike liidu esimees. Eesti Draamateatri publik tunneb teda 1997. aastast, mil mängiti David Edgari kirjutatud dramatiseeringut Charles Dickensi romaanist „Nicholas Nickleby“.

Bulgaaria lavastaja Mladen Kiselov (1943) on aga eesti teatripublikule tuttav lavastustest Vanemuises („Maetud laps“) ja Tallinna Linnateatris („Kes kardab Virginia Woolfi?“, „Amy seisukoht“).

/draamateater.ee/

 

 

(pilt: draamateater.ee)

 

Advertisements
 

NISA 27. mai 2012

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 01:38
Tags: , , , ,

Kalahari bušmani naise Nisa lugu tema enese sõnade järgi

Lavastuse aluseks on Marjorie Shostak’i jutustus “Nisa”. Umbes viiekümneaastane Aafrika naine jutustas oma loo 1971. aasta märtsis antropoloogile Harvardi ülikoolist. Nisa oli naine Aafrika lõunaosas elava ja küttimise ning korilusega tegeleva !kungi rahva seast. Ta oleks olnud tähelepanuväärne naine mistahes ühiskonnas. Väikese tüdrukuna päästis ta oma äsjasündinud venna, kellelt ta ema tahtis elu võtta.Kaheteistkümneaastaselt läks ta naiseks mehele, keda ta ei tahtnud. Ta läks lahku, abiellus uuesti ja jäi leseks. Oma elu jooksul sünnitas ta neli last, kellest ükski ellu ei jäänud. Kindlameelselt otsis ja leidis ta äraelamist karmis Kalahari kõrbes. Korilus ja küttimine kui eluviis on kaasajal peaaegu kadunud. Kuid inimkonna arvatavasti saja tuhande aasta pikkusest eksisteerimisajast moodustab üheksakümment protsenti aeg, mil see oli peamiseks elatusviisiks. Inimliigi unikaalsus ja inimloomus vormusid korilus-ja küttimisühiskonnas. Nisa lugu on inimese lugu.

Katariina Unt:

“Mind inspireeris Marjorie Shostaki raamat “Nisa”, ootamatult avameelne ja köitev lugu Aafrika lõunaosas Kalahari kõrbes küttimise ja korilusega tegeleva !kungi rahva seas elavast naisest Nisast. Tema oma sõnade järgi kokkupandud jutustus avab võimaluse siseneda ühe teistsuguse kultuuritaustaga naise sisemaailma. Nisa elusloos ei eristu tähtis ja vähemtähtis, üksikud sündmused ei kujune elumuutvaks teguriks. On ainult alatine kohalolu ja kõik, mis inimesele osaks saab, on asjakohane ja vajalik. Naise tundeelu olenemata kontinendist, rahvuslikust kuuluvusest ja elutingimustest on universaalne. Igatsus on üks. Ühes on koos nii mees kui naine. See on ÜHE – seega igaühe lugu.”

/vatteater.ee/

Alustaksin põhjusest, miks viimasel ajal teatrist niivõrd vähe kirjutanud olen. See pole seetõttu, et see minu jaoks kaugemaks oleks jäänud või seda vähem nautinud/nautimas käinud olen. Põhjuseks on see, et leian emotsioonide ja nähtu kirjapaneku aina raskemana olevat.

Ka NISA on raske sõnadesse panna. See ongi kellegi isiklik lugu. See on Nisa lugu. Katariina Unt läks rolli sisse ja ta oligi Nisa. Viis, kuidas ta naise lugu edasi andis oli aus ja usutav. Siiras! on õige sõna. Tanel Rubeni muusika toetas seda sajaprotsendiliselt.

Loo jutustus algas unenägude kirjeldamisest, mis mulle eriti hingelähedane oli. Unenägude nägemine ja hiljem nendest rääkimine on niivõrd isiklik kogemus, mis võib edasi anda hetkel elus ja hinges toimuvat. Nisa unenäod kaevu äärde minekust ja sinna sisse kukkumisest ja etenduse alguse jutustustes sealt mitte välja pääsemises, olid sünged. Etenduse lõpus aga pääses ta sealt välja. Tuli leida see üks oks, millele toetuda ja mis otsustab su elu üle. Nii ka elus. See üks lootuskiir, päästerõngas või ka oksaraag.

Nisa elu oli värvikas. Abikaasad, armukesed ja nende vahel laveerimine. Neid stseene esitas Katariina Unt väga vaimukalt, iga mehe kõnnakut matkides. Emapiimast unistamine, liha üle rõõmu tundmine. Neli last ja tumedama noodina nende kõigi kaotus.

Imetlesin Unti võimet rääkida asjadest nii, nagu nad on, ilma et tunneksin piinlikkust laval kasutatavate sõnade üle. Mulle ei meeldi sõna ‘tuss’ kõla, ent laval see mind ei häirinud. See ei ole sõna, mis peaks nihelema panema või tekitama ebamugavustunnet. Lihtsalt mulle isiklikult see ei meeldi. Ei ole ilus eestikeelne sõna. Kui nii saab öelda.

Pole kahtlustki, et Unt rolli tunnetas ja selle endast läbi lastes ka välja mängis, ent nautisin hetki, kui tabasin teda Tanel Rubeni muusikale naeratamas ja nende omavahelist pilkudega suhtlemist. Selle mõtte arendaks edasi suureks kummarduseks Rubeni ees. Aitäh! Elamus oleks vahest isegi poolikuks jäänud ilma Sinuta. Liikumine ja näitemäng koos ideaalsest ajastatud (laiv!) muusikaga tegid õhtu minu jaoks meeldejäävaks.

*

Dramatiseering, lavastus, esitus: Katariina Unt

Lavastus: Aare Toikka

Muusika ja esitus: Tanel Ruben

Liikumine: Marge Ehrenbusch

Valgus: Triin Hook

Esietendus 15. aprillil 2011. Rahvusraamatukogu Teatrisaalis

(pilt: vatteater.ee)

 

Mee hind 21. märts 2012

Märts on teadagi teatrikuu. Sellele mõeldes on lausa piinlik tunnistada, et pole see kuu ühtegi teatriteemalist sissekannet teinud.

Täna käis Ugala Tallinnas. Teater NO99s. Etendusega “Mee hind.” Lavastas Ott Aardam.

Mõnikord on selline tunne, isegi siis, kui kõik on korras, isegi siis, kui ilm on ilus, kui tööpäev on selja taga, isegi siis, kui lapsed mängivad kõrvaltoas, isegi siis võib ta ligi hiilida, selline… selline rumal… tunne või… ei tea, kas see on teistel ka nii… tahaks teada… kangesti tahaks… aga see on nagu mesilastaruga, tahaks näha, kuidas nad seal sees elavad ja toimetavad, võib ju lennuavast sisse piiluda, aga midagi ei näe – pime ja halvemal juhul võid nõelata saada. Aga kui olekski mõni taru seest valgustatud, kas siis prožektoriga nagu teatris või taskulambiga, siis, ma arvan, näeks seal hoopis midagi muud, kui ootasid- aga see oleks ju… äkki ajaks hoopis naerma, see oleks ju väga hea.

/ugala.ee/

Kui enne etendust Ugala kodulehte uurisin, et aimu saada, millega tegu, ei saanud ma kohe midagi aru. Nüüd tundub see sissejuhatus niivõrd loogiline. Etüüdid justkui elust enesest. Poisid naerutasid inimesi situatsioonide ja hoiakutega, mida me kõik kindlasti varem kohanud oleme, aga pole kunagi nendele pikemalt mõelnud. Remondimees rääkimas armastusest, Mexico City’st ja enda ameti alavääristamisest. Korteriomanik, kes kangesti kõigile naabritele meeldida tahab, et siis pööning välja ehitada. Presentatsioon mee hinnast ja miks see langeb – “olen ma liiga laiali valguv?” Ühe poe lugu sellest, kuidas säästust sai saast ja lõhe lohe. Ma vist ei pea siis lõppu lisamagi ja palju muud.

Mulle meeldiks mõelda etendusest, kui huumorist Ugala stiilis. Nad ei ole viimasel ajal mind üheski etenduses pettuma pannud. Ma ei tea, mis Martini Milli näo nii mitte tõsiselt võetavaks muudab. Vahest need moosivarga põselohud, aga need mõjuvad etendustes nagu “Mee hind” nii õigelt. “Amadeusis” olid need samamoodi suureks boonuseks. Ulakas Mozart peabki olema moosivarga nägu.

Minu uueks Ugala lemmikuks on kujunemas Aarne Soro. See kuidas ta surmtõsise näoga nii jaburaid rolle suudab välja mängida nõuab minult kummardust. Võite öelda, et näitleja seda tegema peabki, aga tema puhul mõjub see kordades paremini. Millil ja näiteks NO99 näitlejal Jaak Printsil ongi sellised näod, mis lausa nõuavad aeg-ajalt jaburaid rolle. Seda enam Soro üllatab.

Sorol ja Millil pikemalt peatudes ei pea ma silmas seda, et Rämmeld ja Ingi halvema töö oleksid teinud. Kindlasti mitte. Räägin lihtsalt enda üllatusmomentidest ja hetkeemotsioonidest.

Ja Ivar Põllu. Sinu muusikalistes valikutes pole ma kunagi kahelnud.

 

Olemine 24. nov. 2011

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 13:32
Tags: , , , , , ,

Ardu. Igatsesin eile öösel lumesadu. Lootsin ärgates eest valge vaiba leida. Päris nii ei läinud. Eilne tormiennustus aga läks täide. Samas sellise tuulega vaikselt kodus istuda on parem Ardus kui Tallinnas. Kuidagi kindlam on olla. Rüübata hommikukohvi ja teada, et veidi on veel meekooki. See osa, millest öösel jagu ei saanud.

Pole väga kirjutama kiirustanud viimasel ajal. Siia ma mõtlen. Täiendan aeg-ajalt oma filmilisti, sest filmilummus on mind taas haaranud ja seda hetke ei tohi käest lasta, sest ma olen muidu liiga laisk flmivaataja. Mul on hetkel filmidega nagu raamatutega. Nimekiri on kogunenud. Raamatuid on vast rohkem. Positiivne ise-enesest.

Loen Margus Mikomägi “Koguja raamatut” ja armun teatrimaailma aina enam. Näiteks mulle on Uku Uusberg alati sümpatiseerinud, kuigi ma teda teab kui palju laval pole näinud. Miski tema olekus on selline, et ma tean, et ta teeb head asja. Tänu intervjuule temaga sain ma kinnitust. Tegu on sümpaatse inimesega. Intelligentse inimesega. Jah, raamatulehtedelt kumab see läbi. Ma ei usu, et eksin. Ja Reet Neimari intervjuu.. Oh.. Mõttekäik sellest, kuidas publik on harjutatud vaatama kiires tempos liikuvat etendust ja osad, mis ebaatraktiivsed tunduvad, neile ei pööratagi tähelepanu. Tunnen, et NO99 lavastus “Misery” on täpselt selline etendus, mille esimene pool paljudele muljet ei avalda, sest toimub suures osas pisikeses, veidi hämaras ruumis. Ometi tuleb just seal välja see näitleja meisterlikkus, mida mina laval näha tahan. Olen alati teadnud, et Marika Vaarik on Suur Näitleja, aga selle etendusega tuletas ta seda mulle meelde. Ja veel kuidas. Teisipäevasel etendusel mängis ta apsakad nii hästi välja ja kogu saalitäis rahvast muutus kohe elavamaks. Tundus nagu oleks esirea inimesed meelega kaasatud. Ometi saadi aru, et midagi läks nüüd veidi nihu.

 

Teater versus elu 31. okt. 2011

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 00:45
Tags: , ,

Juhuslikult leitud pildid, mis tuletavad meelde Teater NO99 etendusi. Naljakas kuidas interneti avarustes mõnda pilti nähes leiad paralleele varem nähtuga. See pole esimene kord.

“Kuidas seletada pilte surnud jänesele”

ja

“Three Kingdoms”

või siis

http://www.flickr.com/photos/meeshelle/3415667856/

ja

http://www.flickr.com/photos/lauramakabresku/6112995128/

 

 

 

Meilboksi rõõmud no. 2 3. okt. 2011

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 14:34
Tags: ,
Hea sõber,
kaks päeva tagasi sulgesime NO99 Põhuteatri. Viis kuud kestnud
installatsioon, kus esinesid rahvusvahelised ja kodumaised kunstnikud, on
läbi. Igaveseks. Aitäh kõigile, kes seal käisid. NO99 Põhuteater ei
koosnenud põhust. See koosnes teist. Ja me meenutame, et avalik ruum,
mille me lõime, on jätkuvalt avalik. Kõik on teretulnud Skoonele ka siis,
kui Põhuteatrit seal enam pole. On lihtsalt üks teine ruum.Ent lõpetamisi on meie hooajas veel. Kõiki lavastusi, mis meie mängukavas
on, mängitakse sel hooajal viimast korda. Siis saavad ka need läbi.

4/5/6 detsembril etendub kolm viimast korda “The Rise and Fall of
Estonia”. Mastaapne vaatemäng ja intiimne pilguheit Eesti minevikku ning
olevikku. Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastust mängiti kevadel
täissaalidele.

Kriitik Valle-Sten Maiste: “NO99 värske lavastus kõnetas ja liigutas mind
erakordselt. Nii lavastuse sisu kui vorm olid mõjuvad. Imetlen ammuli sui
NO99 trupi võimekust tulla välja järjepanu sisukate, tõsiste mastaapsete
töödega, mille kontseptsioon ja nüansid on leidlikult välja arendatud,
ühtaegu sisukad ja vaimukad.”

NB! Detsembris kolm viimast etendust! Mängitakse Nokia kontserdimajas ja
Teatris NO99.

Novembris on suurem osa meie trupist Münchenis ja Pariisis, andmas
etendusi lavastustega “Three Kingdoms” ja “Kuidas seletada pilte surnud
jänesele”. Meie suure saali vallutavad sel ajal lavastused, kus mängivad
külalised, sõbrad ja meie loomingulised partnerid.

Eva Klemetsi “Misery” toob laval kokku Marika Vaariku ja Peeter Volkonski.
Me kordame veel kord: selles lavastuses mängivad Marika Vaarik ja Peeter
Volkonski. Oma mängus ausad ja täpsed, vaimukad ja isiklikud, mängivad nad
loo kahest nurkaaetud inimesest, kes mõlemad võtavad ette meeleheitlikke
samme. Stephen Kingi klassikaline õudusromaan on halastamatu. Nii ka see
lavastus. Nii ka need näitlejad.

Jarek Kasari ja Uku Uusbergi Põhuteatris mängitud “Katuselt” oli
sellesügisene hitt Eesti ooperitaevas. Kirglik ja andekas, lõbus ja uhke.
Nende endi kirjutatud, lavastatud ja esitatud lugu pealtnäha suvalisest
tüübist (Uku Uusberg) ja tema abikaasast (Hannaliisa Uusma), kuhu
jokkerina lisandub mees katuselt (Jarek Kasar). Kuigi – mis see lugu nii
väga siia puutub? See on ju ooper. Ja ooper, see on muusika.

Appi, tulnukad! on Sandra Z lavastus. Me ei tea, milline see tuleb. Me
kutsusime Sandra Z lavastama enne, kui ta proove tegema hakkas. Nii on
teatris tavaks. Me usaldasime tema seniseid lavastusi. Need olid
kontseptuaalsed ja kavalad, optimistlikud ja haaravad. Nüüd otsustas ta
lavastada tulnukaid, võõraid. Mis saab siis, kui me saame aru, et senised
aja- ja ruumitaju ei toimi?

Detsember toob meieni veel kord kaks lavastust. “Kes kardab Virginia
Woolfi” (Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper) ning “Võtame uuesti” (Ene-Liis
Semper ja Tiit Ojasoo). Intiimne ja halastamatu, õrn ja meeleheitel “Kes
kardab Virginia Woolf” on näitlejatööde tulevärk, Vaarik (!), Toompere jr,
Pohla ja Vares keeravad peegli inimlikkuse eri tahkude poole. Kiire ja
metsik, täpne ja punk “Võtame uuesti” on komöödiate klassika, kus
legendaarne NO99 trupp võtab uuesti ette lavastuse, mis nõudis neilt
koosmängimise teist taset. Nõudis – ja sai.

Meie järgmise kohtumise paik on teada. See ei ole enam Põhuteater. See on
meie peamaja Sakala tänaval. See on NO99. Nüüd ei jää üle enam muud, kui
leppida kokku aeg. Andke teada, millal tulla saate. Meie oleme juba seal.

Tervitades,
Teater NO99

 

Three Kingdoms 19. sept. 2011

Teater NO99. Münchner Kammerspiele. Lyric Hammersmith. Simon Stephens. Sebastian Nübling. World Stage Festival. Lars Wittershagen. Ene-Liis Semper. Seitse näitlejat Eestist, kolm Saksamaalt, kolm Londonist.

“Three Kingdoms” on Simon Stephensi näidend, mis uurib Euroopa ja inimteadvuse kõrvalisi paiku. Tegevus rullub lahti üle kogu mandri, ta liigub tsentrites ja perifeeriates, baarides ja kontorites, tubades ja metsades. Lugu, mis algab peekonite ja munaga, lõpeb müstilises tundamatuses. Kaks detektiivi alustavad jõhkra kuriteo uurimist ning leiavad end peagi keset inimkaubanduse kõige veidramaid tüüpe. Siin äris laenu ei anta ja krediiti ei võeta. Siinsed tehingud on alati lõplikud. Kohtumised, mis peaksid uurimist edasi viima, moodustavad lõpuks sõlmede, tagasilöökide, läbipõimumiste ja petlike näivuste keeruka mustri.  

Laval Risto Kübar, Rupert Simonian, Ferdy Roberts, Nick Tennant, Gert Raudsep, Jaak Prints, Cigdem Teke, Sergo Vares, Mirtel Pohla, Lasse Myhr, Steven Scharf, Rasmus Kaljujärv, Tambet Tuisk.

/Teater NO99 uudiskiri ja www.no99.ee/

Briti, saksa ja eesti politseinikud, mees- ja naisprostituudid, pornokuningas, noor Tommy, kes oli valel ajal vales kohas, lennujaam, hotell, ülekuulamisruum, saun, pornopesa, Risto Kübara laulud ja litsakas Eleanor, alusetud ja alusega süüdistused. Mõrva uurimine, mis viib Britid Saksamaale ja sealt edasi Eestisse. Lugu, mis mulle nii tohutult meeldis tänu oma kiiksule ja sinu enda keskendumisvõimele. Kas märkad põhistseeni tagust tegevust ja kas oled võimeline jälgima tegevuse korduvusi erinevate inimestega. Etendus nagu film. Nagu film minu maitsele.

Kõige enam kiitust muidugi britile, Nick Tennantile, Ignatius Stone’i rolli eest. Võiks öelda, et peategelane kogu etenduse vältel ja ta mängis oma osa nii kuradi usutavalt. See tähendab minu raamatus ka seda, et hästi mängitud.

Teine lemmik oli kindlasti meie oma Risto Kübar, kes suutis suurepäraselt välja mängida kõik oma erinevad rollid – laulja, julm poiss-sõber, lits Eleanor jt.

Mirtel Pohla aus ja õrnake tegelaskuju väärib eraldi välja toomist ja erinevate keeltega (eesti, vene, saksa, inglise) mängimine tuli suurepäraselt välja. Eesti publik muheles arvan viimse üheni, kui inglise või saksa kutid eesti keelseid lauseid sisse väänasid.

Näitemängu väliselt minu sügav kummardus Simon Stephensile. Lugu oli lihtsalt nii (!!!) kuradi hea. Sain tema endaga sellest ka rääkida ja minu üllatuseks olid talle mõned kindlad raamid ette antud ja tegu oli tellimustööga. Lisaks julgustas tüüp mind ennast edasi kirjutama.

Väike teaser.

+

(pildid www.no99.ee/Ene-Liis Semper)