Elamuslood

teater, muusika, kunst, kirjandus, film, fotograafia, tants

Fine5 lühidok. 28. jaan. 2012

Kirjutasin varasemalt Fine5’i etendusest “Enne, kui minna, ma ütlen.” Nüüd on lood nii, et BFMi tudengid tulid välja lühidokumentaalfilmiga etendusest, Fine5’i olukorrast ja veidi ka ajaloost. Kohati on raske Rene juttu kuulda seoses muusika validusega, ent armas video on siiski.

 

Advertisements
 

Enne, kui minna, ma ütlen 4. jaan. 2012

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 02:31
Tags: , ,

“Enne kui minna, ma ütlen“
teater: Fine5 Tantsuteater
Tegijad: Tiina Ollesk, Rene Nõmmik, Dmitri Kruus, Rain Saukas, Simo
Kruusement, Helen Reitsnik, Eneli Raud, Laura Kvelstein, Gert Preegel.
Valgus: Airi Eras
Esietendunud: 24.november 2011

“Enne kui minna, ma ütlen“ on lavastus 9 tantsijale ja paigale, millega
nad on olnud tihedalt seotud. 2012 aastal täitub Fine5 Tantsuteatril 20nes
tegevusaasta ja sellest 15 aastat on loominguliseks koduks olnud stuudio
Laial tänaval. Kultuuripealinnaks olemise aastal müüs Tallinna
linnavalitsus stuudio ära ja enne lahkumist etendavad nad siin
spetsiaalselt lahkumiseks loodavat tantsulavastust.
Tavaliselt enne lahkumist korraks istutakse ja vaikitakse. Kuid võib ka
teisiti. Ka see on üks kultuuriaasta „mereäärne lugu“. See on ühe
tantsijate kogukonna Laia tänava lugu.

Lisaetendused: 28.-30.jaanuar 2012 kell 19.00
Koht: Lai tn9, Tallinn
Piletimüük: Piletilevi (10 eur, etendusele pääseb ainult 15 pealtvaatajat)
Kohtade broneerimine: tiina@fine5.ee
Lavastuse koduleht wwww.fine5.ee

Dance-performance “Before I leave, I will say”
Fine5 Tantsuteater
Work-team: Tiina Ollesk, Rene Nõmmik, Dmitri Kruus, Rain Saukas, Simo
Kruusement, Helen Reitsnik, Eneli Raud, Laura Kvelstein, Gert Preegel,
Airi Eras

Premier: Nov.24, 2011
Additional performances in January 27.-29th 2012 at 19.00
Place: Lai 9, Tallinn
Web-site: www.fine5.ee
Reservations: tiina@fine5.ee

“Before I leave, I will say” is the performance for 9 dancers and the
Place, where they have worked for a long time. In 2012 Fine5 Dance Theatre
will celebrate its 20th anniversary and for 15 years we have had a little
home studio in the Old City of Tallinn. Many of Fine 5 DT well-known
performances and projects have been created there and lot of people who
were interested in the art of dance took contemporary dance classes at Lai
9 for all these years. On the year of „2011 – European Capital of Culture“
Tallinn City Council sold the house where studio has worked and the
dancers have to leave. But before leaving they will perform a special
farewell dance performance. It will be performed for only 15 people at the
time. There is a tradition to sit down in silence before saying “goodbye”.
But we will leave the place we love so much in another way. Look – this is
very different story of 2011 -The year of culture capital. This is a story
of a dance community on the Lai Street.

*

Ei oskagi öelda, kas asi on selles, et olen ka ise kohaga seotud olnud, aga väga emotsionaalne kogemus. Tõenäoliselt on asi selles, ent kui teiste väheste pealtnägijate silmi vaadates näed ka nendes pisaraid. Nüüd on siis võimalus veel näha. Kui tants ja/või Fine5 sulle midagi tähendavad ei taha sa seda maha magada.

 

A dance for one 18. sept. 2011

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 23:11
Tags: , ,

Kaunis. Lihtsalt kaunis.

 

Sabra Johnson 11. dets. 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 00:15
Tags: , , , ,

Tantsib Sabra Johnson

Koreograafia Wade Robson (olen üsna kindel, et valmis koostöös oma naisega/minu mäletamist mööda)

Muusika John Mayer – Waiting on the world to change (imeline lugu)

So you think you can dance’i kolmas hooaeg ja need soolod ja see kava on siiani hinges. Juutuubist vaadates näete paremas ääres teiste esituses sama kava. Kaunis, kaunis, kaunis.

 

Neli vaadet 24. okt. 2010

“Neli vaadet” on neli tantsulis-muusikalist vaadet ühele loole. Lugu ja selle väljendamise viisid tõukuvad Alexanderi tehnika ja kinesioloogia kokkupuutest, mis teaduslik-kunstiliste meetoditega on kaevunud inimese süvakihtidesse ning leidnud sealt üles midagi, mis varem tähelepanu alt väljas oli.

(teater NO99 blogist)

*

Mul on siiani õnnestunud tantsuetendust kolmest korrast kahel näha. Kui peale tänase lisaetenduse veel mõni peaks tulema olen nii umbes 99% tõenäosusega jälle platsis. Maret Mursa on kokku pannud midagi ilusat ja head!

Mina kui suur tantsuarmastaja nautisin nähtut. Tantsijateks olid Tiina Ollesk ja Rene Nõmmik. Neli vaadet ehk neljal korral sama kava tantsimine. Samas oli iga kord niivõrd erinev. Taustal improviseerivad muusikud – siinkohal suur kummardus Anne Türnpule, Citra Krista Joonasele, Edward Krimmile ja Jaagup Tormisele – kellel oli suur roll erinevate vaadete õnnestumisel. Ideaalis näeksin ma etendust veel kaks korda. Ühel neist jälgiksin ainult tantsijaid ja teisel ainult muusikuid. Mõlemal poolel toimus vaatemäng omaette. Kahe korraga suutsin neljast vaatest kolmele nimed panna, esimene jäi ilma. Teine võiks olla mänguhimu, kolmas agressiivsus ja neljas ettevaatlikkus.

Ma loodan, et muutun kunagi tantsuetenduste kirjeldamises paremaks, aga seni peab leppima sellega, mis välja tuleb. Sõnade kujul.

Nautisin tantsu, tantsijaid, muusikat, muusikuid – kogu vaatemängu kokku. Ilus. Naeratuse näol toov. Mõnus.

(pildid Teater NO99 blogist)

Vastab Maret Mursa:
– Etenduses näeb nelja vaadet ühele loole. Mis lugu see on?
– Kohtumise lugu, mehe ja naise lugu, isiklik lugu, jäägu igale vaatajale oma vaade.

(Teater NO99 blogist)

 

P.A.R.T.S. RE:Drumming 23. aug. 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 23:28
Tags: , , ,

„Drumming” loodi 1998. a. Rütmiline muusika kisub tantsijad kaasa ja koreograafia, mida nad esitavad näib ühtaegu nii keeruline kui petlikult imelihtne. Sarnaselt muusikale areneb tants välja üksikust tantsufraasist ning seda uuritakse põhjalikult ja järelejätmatult tunni aja jooksul läbi lõputute kombinatsioonide, variatsioonide, edaspidi ja tagurpidi, tempot tõstes ja aeglustades. Kolme kuu jooksul tegid tudengid tööd etenduse uue versiooni kallal, tuues lavale originaalteose mõningate variatsioonidega Rosas trupi endiste liikmete juhendamisel Anne Teresa de Keeersmaekeri enda nõustamisel.
PARTS loodi Rosas ja De Munt/ La Monaie poolt. Kooli finantseerib Flaami Haridusministeerium ning lisaks sellele tuleb lisatoetusi De Munt/ La Monnaielt, Rakvuslikuslt Loteriilt ja võrgustikult départs, mis omakorda on rahastatud Euroopa Liidu Kultuuriprogrammi kaudu.

*

Ma võin täiesti ausalt öelda, et see oli seninähtud tantsuetendustest minu isiklik lemmik. Kogu see liikumine, mis kogu tunni vältel käis hoidis pilku valvsana. Ma oskan nähtu kohta öelda, et ma nägin kõike ja mitte midagi, palju ja ometi nii vähe. Kui korraga kõik tantsijad liikumises olid pidid pidevalt ringi vaatama, et näha kes mida ja kus teeb. Kaunis oli. Kõige paremas ja suuremas võtmes.

*

Koreograafia: Anne Teresa De Keersmaeker (1998)
Tants: Salka Ardal Rosengren, Fanny Brouyaux, Anneleen Keppens, Cecilia Lisa Eliceche, Steven Michel, Anne Pajunen, Jonathan Pranlas, Marco Torrice, Petra Van Gompel, Anna K. Whaley, Stav Yeini, Elisa Yvelin
Projekti lavastajad: Marta Coronado, Jakub Truszkowski
Muusika: Steve Reich „Drumming”
Valgus: Wannes Dereydt
Valguskujundus: Joris De Bolle
Tehnikud: Ise Debrouwere, Wannes Dereydt
Tänud kostüümiabi eest: Anne-Cathérine Kunz
Foto: Bart Grietens
Produktsioon: Martine Lange
Kestus: 60´

*

Terve öö vastu reedet vaatasin P.A.R.T.S.i ehk The Performing Arts Research and Training Studios’i kodulehte (www.parts.be) ja ahhetasin. Sellises keskkonnas tantsu õppida oleks.. oleks.. uskumatu! Lõpuks ma lihtsalt sundisin end seda klikki tegema ja magama minema (mitte, et mõtted edasi selle ümber ei keerelnud). Etenduse tantsijateks olid 2010 aasta lennu lõpetajad ja vau. Nähes etendust, uurides kodulehte jäin omaette unistama ja kiruma fakti, et 4 aastat PARTSis maksab Eesti rahas üle 200 000.

(pildid:saal.ee)

 

Hiiumaa TantsuFestival (isiklik) 11. aug. 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 02:16
Tags: , , , ,

5.-8. august sai veedetud imelises Käinas Hiiumaal. Loomulikult TantsuFestivali imelises haardes. Neid emotsioone, mis sealt sain kirjutasin juba käsikirjas üles seitse A4 täit, aga nad ei taha mind endiselt rahule jätta. Mis pole samas üldse mitte halb. Kui hea on täis mälestusi positiivsetest hetkedest nelja päeva vältel on ka naeratus näol seda suurem.

1. päev

Ärkamishetked Tallinnas tundusid vaevalised, kuid samas mõnusad, sest Holger otsustas mulle voodisse võileibu ja kohvi tuua. Teised eelmise õhtu veinilised olid juba koju liikunud. Hiiumaa poole liikumine sai minu jaoks juba sealt alguse, sest kott oli veel kokku panemata ja paanika võttis kergelt võimust, sest ma olen halvim otsustaja teemal mida võtta, mida jätta. Kesklinnas veel kiirelt Solarise toidupoest läbi ja numero 15 sõidutas mind bussijaama. Kõik kokku saadud ja piletid ostetud ootasime veidi veel bussi või nagu mina valmistusime pikaks sõiduks. Mu tagumik on selliste teemade puhul tundlik. Ma arvan, et ta on pärinud veidi mu püsimatut iseloomu ja ei taha kaua ühe koha peal passida. Samas kõik oli talutav, sest minu kõrval istus Andrea kellega meil jututeemadest puudst ei tulnud.

Praamisõit oli lühike ja kui otse silmaauku paistev päike kõrvale jätta oli tuulisel tekil mõnus mereõhku hingata ja juukseid lennutada.

Käinas trennitunde veel ei toimunud, aga ProDance esines ja muusikud mängisid ja infot jagati järgnevateks päevadeks ja saime klassiruumi valida, kus neli päeva sees elada ja ümbruskonnaga tutvuda ja Andreaga imelist Hiiumaad nautida ja uduseid künkaid oma mälupiltidesse salvestada ja unetust tunda. Ahja endale piinlikuse valmistamine on mul ka alati käpas ja selle suutsin ka viimasel õhtusel väljaskäigul ära teha. Pikemalt ei peatuks, aga Andrea ja Keidy kui seda loete, siis ma olen 99% kindel, et muigate omaette.

2. päev

Ma mainin seda ühe korra, sest muidu peaksin iga söögikorra juures seda eraldi tegema: Käina Kooli kokatädid rokivad! Kõht oli tänu neile alati täis imelist toidukraami mis nad oma kulpidest ja pannidest ja pottidest ja muust välja võlusid.

Tunnid toimusid vabas õhus. Kassaril. Alustades Nele joogaga – milline viis oma keha üles äratada! Järgneb Rubeni kehatunnetus, Merle tehnikatund madalas VEES (uudne kogemus) ja Raido impro(mäng). Kõik kolm olid erineval viisil imelised. Ma ei kirjuta tundidest pikemalt, sest minu arust liikumist sõnadesse pannes jääb alati miskit puudu. Seda peab tundma, nägema või ise tegema. See on õige.

Õhtul Nele Suisalu ja Florent Hamoni tantsuetendus Ball ja tantsufilmis imekaunis Orjaku sadamas. Etendus oma suure improvisatsiooni osaga sümpatiseeris. Filmidest osad meeldisid, osad mitte, naljakaim oli kindlasti üks, mis hoopis muusikavideoks osutus (hoiatan, et lugu jääb kummitama):

3. päev

Ajusid meil Keidyga loomulikult polnud, sest peale jazzi tundi palavusega võideldes ei jõudnud me huvikoolist kooli tagasi, et ujumiseks vajalikke asju võtta. See aga ei takistanud meil bussi peale minemast ja olemast pea ainsad inimesed, kes kogu seltskonnast pesus ujuma läksid. Nele ja Florent olid samas seisus, sest nad võtsid meie grupi tunnist osa. See värskendus oli seda väärt!

Kehatunnetus ja tehnika ootasid veel ees. Viimase ajaks olin kergelt uimane ja väsinud. Kaasa ei aidanud õhu puudumine saalist, kus tund toimus.

Õhtul tantsuetendused Catch-as-catch-can ja Rudi ja muusikute, tantsijate jämm kooli saalis. Keidy oli minu jaoks Catchi juba nii heaks rääkinud, et pettumise oht oli suur. Õnneks seda aga ei tulnud ja kogu selle tegevuse jälgimine (mida oli laval meeletult) paelus kogu aja ja ootasin aina uusi hüppeid, lende, kukkumisi, jooksmisi, paaride-kolmikute moodustumisi. Rudi aga oli rohkem minu maitsele etendus. Kaks mees, üks uks, kergelt sünge ja närviline keskkond.

(Rudi)

Jämm. Herhard Lock, Ando Naulainen ja Urmas Pitsi mängisid ja teistele jäi ülesanne muusika endasse lasta ja liikuma hakata. Algul kohutas ära kui vaatasid mind toimub ja nägid Nele ja Florenti kahekesi impromas. Aasta aega kaasaegse tantsuga tegelenud inimesel nagu mina tekkis kerge blokk minna ja ennast vabalt tunda. Äpu tunne tuli peale, aga sain sellest võitu hiljem võitu ja tantsisin nii, et hinges oli hea.

Öine trennikoosolek Käina kooli bussipeatuses ja seejärel külakuhja tegemine keset asfalti jäävad kindlasti pikaks ajaks meelde. Samuti enne seda Mari-Liisiga mööda sama tee jooni hundirataste tegemine. Jämmi lõppedes tegime kahekesi Andreaga ka Silent Discot. Tõime klassist mp3’ed ja klapid kõrvas tantsisime edasi. Vabastav. Leelu ja Andreaga tähti vaadates õpetasin neile oma nipi, kuidas pea alati langev täht pilguga kinni püüda toimis ja kõik nägime ühte. Erilisem oli aga A emotsioon. See puhas rõõm, mis temast õhkus ja kuidas ta seda väljendas!

4. päev

Impro(mängu) tund vihmaga ja vihmata. Lavastusprotsesside tulemite vaatamine kohutavas palavuses. Laste loovtantsu tulemid (armsad väiksed marakratid olid). Umbse bussiga lahkumine. Praamijäneste juhtum (ma sellel praegu pikemalt ei peatu haha).

/Siia jääb nii palju olulist kirjutamata see on kindel. Samas see emotsioon, mis minus säilib siiani ongi see kõige olulisem. Need naljad ja need inimesed ja need hetked, mis seal püütud said tegidki minu Hiiumaa TantsuFestivali!

(ps. esimest korda Hiiumaal olles sellise positiivse kogemuse osaks saades tahan sinna kindlasti tagasi!)