Elamuslood

teater, muusika, kunst, kirjandus, film, fotograafia, tants

Olemine 24. nov. 2011

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 13:32
Tags: , , , , , ,

Ardu. Igatsesin eile öösel lumesadu. Lootsin ärgates eest valge vaiba leida. Päris nii ei läinud. Eilne tormiennustus aga läks täide. Samas sellise tuulega vaikselt kodus istuda on parem Ardus kui Tallinnas. Kuidagi kindlam on olla. Rüübata hommikukohvi ja teada, et veidi on veel meekooki. See osa, millest öösel jagu ei saanud.

Pole väga kirjutama kiirustanud viimasel ajal. Siia ma mõtlen. Täiendan aeg-ajalt oma filmilisti, sest filmilummus on mind taas haaranud ja seda hetke ei tohi käest lasta, sest ma olen muidu liiga laisk flmivaataja. Mul on hetkel filmidega nagu raamatutega. Nimekiri on kogunenud. Raamatuid on vast rohkem. Positiivne ise-enesest.

Loen Margus Mikomägi “Koguja raamatut” ja armun teatrimaailma aina enam. Näiteks mulle on Uku Uusberg alati sümpatiseerinud, kuigi ma teda teab kui palju laval pole näinud. Miski tema olekus on selline, et ma tean, et ta teeb head asja. Tänu intervjuule temaga sain ma kinnitust. Tegu on sümpaatse inimesega. Intelligentse inimesega. Jah, raamatulehtedelt kumab see läbi. Ma ei usu, et eksin. Ja Reet Neimari intervjuu.. Oh.. Mõttekäik sellest, kuidas publik on harjutatud vaatama kiires tempos liikuvat etendust ja osad, mis ebaatraktiivsed tunduvad, neile ei pööratagi tähelepanu. Tunnen, et NO99 lavastus “Misery” on täpselt selline etendus, mille esimene pool paljudele muljet ei avalda, sest toimub suures osas pisikeses, veidi hämaras ruumis. Ometi tuleb just seal välja see näitleja meisterlikkus, mida mina laval näha tahan. Olen alati teadnud, et Marika Vaarik on Suur Näitleja, aga selle etendusega tuletas ta seda mulle meelde. Ja veel kuidas. Teisipäevasel etendusel mängis ta apsakad nii hästi välja ja kogu saalitäis rahvast muutus kohe elavamaks. Tundus nagu oleks esirea inimesed meelega kaasatud. Ometi saadi aru, et midagi läks nüüd veidi nihu.

 

Teater versus elu 31. okt. 2011

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 00:45
Tags: , ,

Juhuslikult leitud pildid, mis tuletavad meelde Teater NO99 etendusi. Naljakas kuidas interneti avarustes mõnda pilti nähes leiad paralleele varem nähtuga. See pole esimene kord.

“Kuidas seletada pilte surnud jänesele”

ja

“Three Kingdoms”

või siis

http://www.flickr.com/photos/meeshelle/3415667856/

ja

http://www.flickr.com/photos/lauramakabresku/6112995128/

 

 

 

Meilboksi rõõmud no. 2 3. okt. 2011

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 14:34
Tags: ,
Hea sõber,
kaks päeva tagasi sulgesime NO99 Põhuteatri. Viis kuud kestnud
installatsioon, kus esinesid rahvusvahelised ja kodumaised kunstnikud, on
läbi. Igaveseks. Aitäh kõigile, kes seal käisid. NO99 Põhuteater ei
koosnenud põhust. See koosnes teist. Ja me meenutame, et avalik ruum,
mille me lõime, on jätkuvalt avalik. Kõik on teretulnud Skoonele ka siis,
kui Põhuteatrit seal enam pole. On lihtsalt üks teine ruum.Ent lõpetamisi on meie hooajas veel. Kõiki lavastusi, mis meie mängukavas
on, mängitakse sel hooajal viimast korda. Siis saavad ka need läbi.

4/5/6 detsembril etendub kolm viimast korda “The Rise and Fall of
Estonia”. Mastaapne vaatemäng ja intiimne pilguheit Eesti minevikku ning
olevikku. Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastust mängiti kevadel
täissaalidele.

Kriitik Valle-Sten Maiste: “NO99 värske lavastus kõnetas ja liigutas mind
erakordselt. Nii lavastuse sisu kui vorm olid mõjuvad. Imetlen ammuli sui
NO99 trupi võimekust tulla välja järjepanu sisukate, tõsiste mastaapsete
töödega, mille kontseptsioon ja nüansid on leidlikult välja arendatud,
ühtaegu sisukad ja vaimukad.”

NB! Detsembris kolm viimast etendust! Mängitakse Nokia kontserdimajas ja
Teatris NO99.

Novembris on suurem osa meie trupist Münchenis ja Pariisis, andmas
etendusi lavastustega “Three Kingdoms” ja “Kuidas seletada pilte surnud
jänesele”. Meie suure saali vallutavad sel ajal lavastused, kus mängivad
külalised, sõbrad ja meie loomingulised partnerid.

Eva Klemetsi “Misery” toob laval kokku Marika Vaariku ja Peeter Volkonski.
Me kordame veel kord: selles lavastuses mängivad Marika Vaarik ja Peeter
Volkonski. Oma mängus ausad ja täpsed, vaimukad ja isiklikud, mängivad nad
loo kahest nurkaaetud inimesest, kes mõlemad võtavad ette meeleheitlikke
samme. Stephen Kingi klassikaline õudusromaan on halastamatu. Nii ka see
lavastus. Nii ka need näitlejad.

Jarek Kasari ja Uku Uusbergi Põhuteatris mängitud “Katuselt” oli
sellesügisene hitt Eesti ooperitaevas. Kirglik ja andekas, lõbus ja uhke.
Nende endi kirjutatud, lavastatud ja esitatud lugu pealtnäha suvalisest
tüübist (Uku Uusberg) ja tema abikaasast (Hannaliisa Uusma), kuhu
jokkerina lisandub mees katuselt (Jarek Kasar). Kuigi – mis see lugu nii
väga siia puutub? See on ju ooper. Ja ooper, see on muusika.

Appi, tulnukad! on Sandra Z lavastus. Me ei tea, milline see tuleb. Me
kutsusime Sandra Z lavastama enne, kui ta proove tegema hakkas. Nii on
teatris tavaks. Me usaldasime tema seniseid lavastusi. Need olid
kontseptuaalsed ja kavalad, optimistlikud ja haaravad. Nüüd otsustas ta
lavastada tulnukaid, võõraid. Mis saab siis, kui me saame aru, et senised
aja- ja ruumitaju ei toimi?

Detsember toob meieni veel kord kaks lavastust. “Kes kardab Virginia
Woolfi” (Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper) ning “Võtame uuesti” (Ene-Liis
Semper ja Tiit Ojasoo). Intiimne ja halastamatu, õrn ja meeleheitel “Kes
kardab Virginia Woolf” on näitlejatööde tulevärk, Vaarik (!), Toompere jr,
Pohla ja Vares keeravad peegli inimlikkuse eri tahkude poole. Kiire ja
metsik, täpne ja punk “Võtame uuesti” on komöödiate klassika, kus
legendaarne NO99 trupp võtab uuesti ette lavastuse, mis nõudis neilt
koosmängimise teist taset. Nõudis – ja sai.

Meie järgmise kohtumise paik on teada. See ei ole enam Põhuteater. See on
meie peamaja Sakala tänaval. See on NO99. Nüüd ei jää üle enam muud, kui
leppida kokku aeg. Andke teada, millal tulla saate. Meie oleme juba seal.

Tervitades,
Teater NO99

 

Three Kingdoms 19. sept. 2011

Teater NO99. Münchner Kammerspiele. Lyric Hammersmith. Simon Stephens. Sebastian Nübling. World Stage Festival. Lars Wittershagen. Ene-Liis Semper. Seitse näitlejat Eestist, kolm Saksamaalt, kolm Londonist.

“Three Kingdoms” on Simon Stephensi näidend, mis uurib Euroopa ja inimteadvuse kõrvalisi paiku. Tegevus rullub lahti üle kogu mandri, ta liigub tsentrites ja perifeeriates, baarides ja kontorites, tubades ja metsades. Lugu, mis algab peekonite ja munaga, lõpeb müstilises tundamatuses. Kaks detektiivi alustavad jõhkra kuriteo uurimist ning leiavad end peagi keset inimkaubanduse kõige veidramaid tüüpe. Siin äris laenu ei anta ja krediiti ei võeta. Siinsed tehingud on alati lõplikud. Kohtumised, mis peaksid uurimist edasi viima, moodustavad lõpuks sõlmede, tagasilöökide, läbipõimumiste ja petlike näivuste keeruka mustri.  

Laval Risto Kübar, Rupert Simonian, Ferdy Roberts, Nick Tennant, Gert Raudsep, Jaak Prints, Cigdem Teke, Sergo Vares, Mirtel Pohla, Lasse Myhr, Steven Scharf, Rasmus Kaljujärv, Tambet Tuisk.

/Teater NO99 uudiskiri ja www.no99.ee/

Briti, saksa ja eesti politseinikud, mees- ja naisprostituudid, pornokuningas, noor Tommy, kes oli valel ajal vales kohas, lennujaam, hotell, ülekuulamisruum, saun, pornopesa, Risto Kübara laulud ja litsakas Eleanor, alusetud ja alusega süüdistused. Mõrva uurimine, mis viib Britid Saksamaale ja sealt edasi Eestisse. Lugu, mis mulle nii tohutult meeldis tänu oma kiiksule ja sinu enda keskendumisvõimele. Kas märkad põhistseeni tagust tegevust ja kas oled võimeline jälgima tegevuse korduvusi erinevate inimestega. Etendus nagu film. Nagu film minu maitsele.

Kõige enam kiitust muidugi britile, Nick Tennantile, Ignatius Stone’i rolli eest. Võiks öelda, et peategelane kogu etenduse vältel ja ta mängis oma osa nii kuradi usutavalt. See tähendab minu raamatus ka seda, et hästi mängitud.

Teine lemmik oli kindlasti meie oma Risto Kübar, kes suutis suurepäraselt välja mängida kõik oma erinevad rollid – laulja, julm poiss-sõber, lits Eleanor jt.

Mirtel Pohla aus ja õrnake tegelaskuju väärib eraldi välja toomist ja erinevate keeltega (eesti, vene, saksa, inglise) mängimine tuli suurepäraselt välja. Eesti publik muheles arvan viimse üheni, kui inglise või saksa kutid eesti keelseid lauseid sisse väänasid.

Näitemängu väliselt minu sügav kummardus Simon Stephensile. Lugu oli lihtsalt nii (!!!) kuradi hea. Sain tema endaga sellest ka rääkida ja minu üllatuseks olid talle mõned kindlad raamid ette antud ja tegu oli tellimustööga. Lisaks julgustas tüüp mind ennast edasi kirjutama.

Väike teaser.

+

(pildid www.no99.ee/Ene-Liis Semper)

 

Meilboksi rõõmud 11. mai 2011

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 22:27
Tags: , ,

Tere,

siin NO99 Põhuteatri server.

Jah, see olen mina
aga ma olen nüüd siin
ja kirjutan teile
sest olen veits meeleheitel
ma ei saa aru, mis toimub
kus on kõik need kunstisõbrad
kõik need targad ajakirjanikud
kes ju teavad, mis on maailmas praegu nimi
kus nad kõik on
kes peaksid teile ütlema,
et maikuu NO99 Põhuteatris on selline maikuu
et isegi Münchner Kammerspiele on meie peale kade
(nad ise ütlesid)

sest siin tuleb täiesti pöörane otseülekanne Viinist
kus mängitakse “Kirsiaeda”
mille lavastas soomlane (Smeds)
ja kus näitlevad parimad näitlejad, keda Leedul pakkuda
(aga Leedus on näitlejad sama head kui korvpallurid)
ja see on tõesti väga lahe lavastus
ja selle nägemine on once-in-a-lifetime-opportunity
ilma mingite kahtlusteta
sest meie teada on see selle “Kirsiaia” viimane etendus maailma ajaloos

või Fred Frith
inimesed, kes teavad midagigi muusikast
on öelnud, et tema – improviseerija – on selle suve täielik tipphetk
need inimesed on näinud aastaid vaeva
et Frith siia tuleks
ja nad ütlevad, et isegi inimesed, kes ei tea midagigi muusikast
saavad tema kontserditelt alati väga laheda elamuse
see on tõesti muusika
mitte clayderman

ja muidugi Ray Lee
oi, Ray Lee
mees, kelle me panime Põhuteatri programmi kõige esimesena
Semperil ja Ojasool oli ikka veel kõrvus see muinasjutuline atmosfäär
mille Ray Lee oma “Sireni” käigus lõi
uhke ja võimas
õrna ja poeetiline
kerge ja puhastav
täpselt see, mida kogu Põhuteatri programm endas kannab
võib-olla mõni teist kardab sõna “heliinstallatsioon”?
ärge kartke
see on sama mis kontsert
see on parem kui kontsert
sest siin pole esinejaid ja kuulajaid
on keskkond
mille osaks oleme me kõik
– ja just see on ka Põhuteatri point

Aga jah
ükski kultuuriajakirjanik neist ei kirjuta
nad on praegu ilmselt objektil
Väike-Munamäel on ju tulemas malevapäevad

Näeme varsti
ma loodan

Põhust olen ma võetud
ja põhuks pean ma saama

*

Omalt poolt lisaksin: http://pohuteater.no99.ee/#/programm

 

Kes kardab Virginia Woolfi? /NO99 30. sept. 2010

Edward Albee näidend on üks ilusamaid armastuslugusid, mis kunagi kirjutatud. Loo sünopsis on samas lihtne: vanem mees ja vanem naine on abielus. Neile tulevad külla noorem mees ja noorem naine. Ja… puhkeb põrgu. Algab psühholoogiline tulevärk, kus heleda leegiga põlevad väsimus, tüdimus, vihkamine, pettumine ja üksindus, kuid kus tuhka eemale pühkides tulevad nähtavale lojaalsus, kirg, usk ja armastus. See on lugu, kus kaks inimest on liiga targad ja liiga meeleheitel, et raisata oma aega ühiskondlike konventsioonide ja moraalinormide peale. Siin käib võitlus elu ja surma peale.

*

George ja Martha (Henrik Toompere Jr ja Marika Vaarik), keskealine abielupaar, kes kutsuvad endale külla noore abielupaari Kullakese ja Nicki (Mirtel Pohla ja Sergo Vares). Õhtu jooksul avatakse uksi teineteise eludesse, aga seda läbi mõttemängude, mille meistrid George ja Martha on.  Nende enda abielu tundub  kui  imepeenikese niidi otsas rippuvat, kuid  suur osa sellest on vaid mängu osa.  Väljamõeldud poeg  selle tipuks, kes  lõpus justkui sureks. Nad ei unusta kunagi, et mängivad  oma  kehtestatud reeglitele põhinevat mängu, kuid Kullakesel ja Nickil pole sellest algul aimugi.  Mängu on segatud ka rohkesti alkoholi, mis teatavasti keelepaelad valla päästab.  Osavalt  mängides suudab George  paljastada Nicki tõelise palge, mis  keerutamata öeldes on  salakaval sitapea, kes oma kasu taga ajab  ning põhjuse, miks ta Kullakesega koos elab.

Martha näib esmapilgul lõbus ja seltskondlik, kuid mida rohkem süveneda seda enam avalduvad temagi tõsised pooled. George on veidi sünge kuid nutikas ja salakaval ning kogenud mängija. Nick omakasupüüdlik noor teadlane, kes rektori tütrega (Marthaga) lähedasemaid suhteid luues loodab ülikoolis haljamale oksale pääseda. Kullake on naiivitar, kellel on suur brändiarmastus (loe alkoholiprobleem), kuigi ta seda väga ei talu.

Inimeste palged tulevad välja ühe meeleoluka öö jooksul.

Laval toimuvat vaadates märkasin tihti, et olen taaskord Toompere Jr’i tegelaskuju juurde jõudnud. Toompere lihtsalt mängis nii võrratult nauditavalt ja usutavalt, et see tõmbas tähelepanu. Minu jaoks oli tema õhtu staar!

(foto: Ene-Liis Semper)

 

Praht, linn ja surm @NO99 19. mai 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 15:08
Tags: , , , ,

Rainer Werner Fassbinder (1945-1982) oli Saksa filmilavastaja, näitleja, stsenarist, teatridirektor, multitalent, imelaps, operaator, paljude meelest värdjas, paljude meelest kaunishing, produtsent, helilooja, enfant terrible kunstnike seas ja kunstnik par excellence inimeste keskel, näitekirjanik ja geenius. Oma lühikese elu jooksul küttis Fassbinder valmis 40 täispikka filmi ja kirjutas 24 näidendit, muu nipe-näpe sinna juurde. Aga see ei olnud kunstipanemine. Fassbinderi loomingu keskmes on inimene kogu tema vastuolulisuses, keda Fassbinder armastab – ilma sentimentaalitsemata – ka siis, kui inimene on eemaletõukavaim olend maailmas.

“Praht, linn ja surm” valmis 70ndate keskel. Mõnedel andmetel kirjutas ta selle koos näitlejatega improviseerides, teistel andmetel jällegi ühe lennureisi jooksul Frankfurdist Dakari. See transilaadne näidend ei ole “klassika”. Ta ei ole isegi “lugu”. See on lõige ühiskonna südamesse, kus elatakse low-fi elu high-five unistustega. Kõik tegelased siin näidendis alates Roma Bst ja lõpetades Franz B, Väikese Printsi ning Rikka Juudiga, on inimesed, kellelt nulltolerants võtaks esimesena pead maha. On siis nemad vägivaldsed, kui nad elada püüavad? Või on keegi teine? Sest keegi peab ju vägivaldne olema – muidu ühiskond ei toimiks.

Veiko Õunpuu on filmirežissöör. Te olete tema loomingulisi seisukohti näinud filmides “Tühirand”, “Sügisball” ja “Püha Tõnu kiusamine”. Ja nüüd: “Praht, linn ja surm”.

Lavastaja Veiko Õunpuu
Kunstnik Laura Pählapuu

Osades Teater NO99 trupp:
Mirtel Pohla, Gert Raudsep, Tambet Tuisk, Inga Salurand, Risto Kübar, Andres Mähar, Marika Vaarik,
Sergo Vares, Jaak Prints, Rasmus Kaljujärv

/NO99 koduleheküljelt

Olen etendust kaks korda vaatamas käinud ja pean nentima, et esimene kord oli parem. Võib-olla tulenes see esietenduse melust või lihtsalt sellest, et siis ma ei teadnud, mis juhtuma hakkab. Tavaliselt võin NO99 etendusi käia vaatamas rohkemgi kui kaks-kolm korda, aga seekord on kuidagi teisiti.

Prostituudid, karm elu, praht, linn ja surm. Ärge laske end heidutada mu eelmisest lõigust. Etendus ise mulle meeletult meeldib tegelikult. Neli prostituuti millega etendus algab kannab oma irooniat. Nimelt üks prostituutidest on Mähar on määratute võltsrindadega. Lugu kulgeb läbi prostitusiooni ja enda koha leidmisega ühiskonnas. Kuidas prostituut Roma mehest saab lõpuks gei ja kuidas ühiskond seda vastu võtab. Ega ei võtagi.

Lemmik kohti:

Ennast naiseks riietanud Sergo Vares laulab “Rändajaid” taustaks Risto Kübara suva järgi puhutud tuuba helid ja Mähari meeleolukas tantsimine (lemmik!).

Mirtel Pohla lühike sõnavõtt kaamera vahendusel, mis kõlas umbes nii. “Ma olen Roma. Ma olen lits. Mul on köha..” Miski lause tuli sealt veel, aga see ei jäänud meelde.

Pohla ja Raudsepa vestlus, kus mehel on pea ümber koonus nagu koeradel, kui nad haiged on.

Rikka juudi iroonia – läbi kõigi kohtade, kus ta etendub.

Kurat. Lemmikuid on raske edasi loetleda, lõpuks tuleks enamus etendusest siia.

(pildid no99.ee)