Elamuslood

teater, muusika, kunst, kirjandus, film, fotograafia, tants

Teatri head ja vead? 3. apr. 2011

Huvitav. Mõtlesin, et kas võin enda kohta öelda nagu Ita Ever (mitte, et ma julgeksin end temaga võrrelda), et mind on kerge vaimustada. Hakkasin sellele mõtlema täna juba mitmendat korda kontekstis mulle meeldis “Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel” aga mujalt olen välja lugenud vaid pettumust. Kas asi oli minu avatud loomus ja mitte millegi ootuses, kui etendust vaatama läksin? Endiselt ei muuda oma arvamust ja on veidi kahjugi, et tükk nii paljudele pettumust valmistas.

Samas on üsna kergesti mulle võimalik pettumust valmistada. Seda just teatrietendustest rääkides. Cabaret Interruptuse raames lavastunud “Je t’aime” oli minu arust kohutavalt halb ja mitte midagi pakkuv, aga etendus esialgse ühe korra asemel (minu andmetel) neli korda. Miks? Mis tegi selle etenduse taganõutavaks? Tekstid olid head vaid seetõttu, et mulle Jan Kaus kohutavalt meeldib, aga näitlemine jäi keskpäraseks kui mitte sellest allapoole.

Mis teeb etenduse heaks? Ma ehk kunagi mõtlen selle välja. Vähemalt enda jaoks.

 

Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel 8. dets. 2010

Tom Sawyer ja Huck Finn vabastavad neegerorja Jimi. Kuigi ta on ammu vabaks lastud. (draamateater.ee)

Lavastaja, kunstnik, muusikaline kujundaja Hendrik Toompere Jr

Osades: Hendrik Toompere Jr Jr, Roland Laos, Jüri Tiidus, Marta Laan, Anti Reinthal

Tekst koostas Andrus Kivirähk Mark Twaini teoste ainetel

*

Mul oli seda etendust VAJA, et Draamateatri mainet oma silmis taastada. Viimasel ajal olen pidanud sealt ainult pettumusega väljuma, aga täna naeratasin kogu kodutee ja praegugi siin kirjutades. Hendrik Toompere Jr on minu silmis endiselt üks geniaalne mees, kes suudab teatrielus austusväärselt tegutseda. Pluss-punktid selle eest, et lavastuses oli kasutatud Dead Man’i soundtrackist pärit Neil Young’i kitarrisoolot. Keidy sai tunda minu rõõmu selle üle, kui ma tal pimedas saalis käega reiest haarasin.

Loo sisu oli täis huumorit, mis keerles neegri ‘orjusest’ vabastamisel. See nägi ette seda, et Jim (Jüri Tiidus) oli aheldatud puuri, kus sai vabalt sisse-välja käia ja kett tema jala ümber tuli tooli küljest lahti, kui seda veidi kõrgemale tõsta. Finn (Roland Laos) tahtis oma sõpra päästa öösel ukse lahti tehes ja minema joostes, kuid Tom (Toompere Jr Jr) oli veendunud, et seda tuleb teha kõrgel kunstilisel tasemel. See hõlmas aga puidust tooli jala saagimisel taskunoaga, käigu kaevamisel (samuti taskunoaga), maskeerumist, nöör-redelit, valgele kitlile verega kirjutatud sümbolkirjaga vanglapäevikut ja muud (ei hakka tulevaste vaatajate kogemusi ette reetma liialt palju). Lisaks absurdsele vabastamistehnikale tõid absurdsust juurde tädi Sally (Marta Laan), kes oli noorusliku kuuma naise kehaga, ent tema nägu oli lähenemas kuskil 90nele (samuti oli ta nupust nikastanud), onu Silas (Anti Reinthal), kes oli veidi hullumeelne arst ning Nat (Anti Reinthal), Sally ja Silase sadomaso maskis rumal teener.

Lühidalt etendust kokku võttes soovitan seda kõigile, kes soovivad nautida head (kuid absurdset) huumorit ja oskuslikku näitemängu. Reinthal oli taaskord imeline (as always). Keegi noortest ei jäänud samuti alla.

(pildid: Draamateater)