Elamuslood

teater, muusika, kunst, kirjandus, film, fotograafia, tants

Härra Biedermann ja tulesüütajad 22. mai 2011

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 21:06
Tags: , ,

„Härra Biedermann ja tulesüütajad“ on äsja Tallinna Linnateatriga liitunud noore näitleja Kristjan Üksküla debüütlavastus koduteatris.

„Armsad vaatajad! Härra Biedermann, meie ebatõenäolise loo kangelane, ootab juba. Te näete teda kamina ees ajalehte lugemas, aga tema teid ei näe … Teie kõik, armsad vaatajad, tunnete härra Biedermanni, kuigi ehk mõne teise nime all. Peale selle, et ta on heasüdamlikult loobunud kõikidest erilistest tundemärkidest, paistab ta veel silma õitsva tervise poolest, mille tõttu ta iga katastroofi puhul kuulub alati ellujäänute hulka. Ma ei tahaks mingil määral juba ette mõjutada teie isiklikku arvamust härra Biedermanni kohta; tahaksin ainult (niikaua kui me omavahel oleme) lisada: ma olen kindla kavatsusega valinud väljamõeldud katastroofi, nimelt Seldwyla tulekahjuloo, selleks et lugupeetud vaatajaid mitte vapustada, et mitte äratada neis mingit puhtisiklikku kirge, mis ainult rikuks rahuliku ja asjaliku vaatluse mõnu ning teadmiserõõmu, et on siiski olemas katastroofe, mis ei pea ilmtingimata juhtuma.“
Max Frisch, „Härra Biedermann ja tulesüütajad“

(linnateater.ee)

*

Minu jaoks oli lugu kuidagi naiivne. Närviajavalt naiivne. Härra Biedermanni pööningule asub elama mees, kellel on iga tundemärk tulesüütajast ja aja möödudes liitub temaga teinegi võõras mees. Pere teenija on ammu aru saanud, et lugu on kahtlane, kuid tema arvamus on ebaoluline. Ka bensiinikanistrite ilmumisel ei võta härra Biedermann midagi ette. Läheks endast välja, kuid rahuneb peagi maha. Proua Biedermann ilmutab skeptilisust muidugi üles, kuid ühise söögilaua ääres on siiski liiga hirmunud (võib vist nii öelda küll), et võõraid majast välja visata. Tõsi, tegu oli ebatavalise looga nagu lubatud, kuid nii ebatavalisega, et sa ei usu, et see kellegagi juhtuda saaks.

Jutuvestja (Veiko Tubin) on publikule lähemal ja ehedam kui Biedermanni lugu puudutav näitemäng. Minu jaoks jäi see miski olemata, mis oleks raputanud või naeratama pannud nagu muidu peale hea etenduse lõppu. Peale Tubini armsa eheduse jäi veel silma Rain Simmuli ülbe, samas hurmava, tulesüütaja roll. Kahju, et seda nii vähe nautida sai. Siiani kummitab vahel peas tema “no näedsa”, mis oli omamoodi vastiku ent samas nii sarmika häälega öeldud. Ei ütle, et teiste näitemäng hea ei olnud, aga ma ootasin paremat.

 

Biloxi blues 7. apr. 2011

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 20:13
Tags: , ,

2010. aasta sügisel Linnateatris käivitunud „Kümme teatristarti“ on lavastuste sari, mis annab noortele või muidu algajatele lavastajatele võimaluse tuua publikuni oma esimene töö professionaalses teatris. „Biloxi blues“, mille toob välja EMTA lavakunstikooli 3. kursuse tudeng Sander Pukk, on teine lavastus, mis “Kümne teatristardi“ raames publiku ette jõuab.

„Biloxi blues“ on näitekirjanik Neil Simoni poolautobiograafilise „Eugene’i triloogia“ teine osa, mille keskmes on noor kirjanikuametist unistav Eugene M. Jerome. 1943. aastal mobiliseeritakse Eugene sõjaväkke, kus ta peab oma saatusekaaslastega kahe ja poole kuu pikkuse väljaõppe jooksul ekstsentrilise seersandi käe all valmistuma sõjaks. Noorus, mis juhuslikult langeb samasse aega Teise maailmasõjaga, ei erine oluliselt noorusest mis tahes muul ajal. Kuuel väga erineva tausta ja maailmavaatega poisil on igaühel oma unistused ning oma hirmud. Väeõppuste sundseisus aga tuleb neil lisaks sõjapidamisele õppida palju üksteise, iseenda ja elu kohta.

(linnateater.ee)

*

Lugu Eugenest, kes tahab kirjanikuks saada, kuid saadetakse sõjaväkke. Põhimõtteliselt on laval kujutatud seda, mida oleme harjunud nägema sõja-sõdurifilmides ja lugema raamatutest.

Lugu sõduripoiste elust ja olust ja sellest kuidas niivõrd erinevad karakterid ühte väeossa ja tuppa saadetakse. Seal peavad nad ninapidi koos hakkama saama.

Lugu esimesest armumisest ja sõduripoiste ihadest.

Lugu prostituudist, kellel on mees ja laps, kuid kes oma keha ka sõjameestega jagab.

Lugu homoseksuaalsusest ja sellest kui suure tabu all see oli.

Lugu karmist seersandist, kellel on oma lugu. Seersandist, kes on karmi käega üles kasvatatud ja kes valib väeosast poisi, keda tema kasvatama hakkab.

Lugu haiget saamisest ja enese leidmisest.

Lugu mis naerutas ja kiskus pisaraid üheaegselt.

Lugu loos – pajatused ja unistused.

Ilus lugu.

Kole lugu.

Kurb lugu.

Lootustandev lugu.

Huvitav lugu.

Lustakas lugu.

Lugu Neil Simoni enda läbielamistest.

Peale tulevates näitlejates ja lavastajates on potsentsiaali ja annet näha. Seda mitte ainult Biloxi Blues’i põhjal öeldes. Meeldiv oli näha traditsioonilist teatrit isikupäraste lähenemisnurkadega. Sellega kiitused Sander Pukkile. Avastasin uusi sümpaatseid nägusid, kellel nüüdsest silma peal tasub hoida. Nimedest veel ei räägi. Vaatame, millega nad tulevikus hakkama saavad.

Ma olen natuke kurb, et üks Eugene ütlustest mulle meelde ei jäänud. See puudutas kirjutamist ja tundsin, et see puudutas mingil määral ka mind ennast.

Üks teine aga kummitab siiani: “Kui ta naeratas sain ma rea pisikesi infarkte üksteise järel” (kes teab, kuidas see sõna-sõnalt oli, aga sellisel kujul ta mu peas keerleb).

Tekkis tahtmine Neil Simoni näidendeid lugeda. Biloxi Blues esmajärjekorras.

*

Lavastaja: Sander Pukk (EMTA lavakunstikooli üliõpilane) :: Dramaturg: Maria Lee Liivak :: Kunstnik: Ellen-Alice Hasselbach :: Tõlkija: Peeter Sauter :: Kostüümikunstnik: Annika Lindemann :: Mängukoht: Põrgulava :: Mängivad: EMTA lavakunstikooli 25. lennu tudengid Priit Strandberg, Karl-Andreas Kalmet, Henrik Kalmet, Pääru Oja, Priit Pius ja Piret Krumm ning Tallinna Linnateatri näitlejad Kristjan Üksküla, Rain Simmul ja Sandra Uusberg või Liis Lass (EMTA lavakunstikool)

(pildid: linnateater.ee)