Elamuslood

teater, muusika, kunst, kirjandus, film, fotograafia, tants

Hetked 3. osa 22. juuni 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 00:30
Tags: , , , ,

13. Kaugus

Tasane rõõm segunes terava kurbusega.

*

Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu. (Joosep ja Helmer vaatasid nende ees seisvat naist hämmeldunult. Kas sa tead, milline romaan algab sellise lausega? küsis Urve Joosepilt. Joosep raputas sõnatult pead. “Anna Karenina”, vastas Urve ja läks kööki.)

*

Siis on okei, mõtles Joosep ning tundis, et praegu ei läinud kõige paremini, inimhingede insener sa just pole, ütles ta endale, sina veerandi tee pealt ärahüpanud hingehoidja. Korraks mõtles ta: kelle hinge ma ülepea hoidnud olen?

*

Tal oli korraga janu, janu mineviku järele, või pigem tahtis ta näha, kuidas minevikust saab loogiliselt olevik, kuidas muinasjutud ja luupainajad sulavad kui mitte õnnelikult, siis rahulikult ja tõrgeteta tema elu reaalsusse.

14. Julgus telefonis

Ta mõistis, et ta kartis surma, teadmine, et ühel hetkel teda enam pole, et ta ei tunne, ei näe, ei kuule, ei hinga, laskus ta peale nagu polaaröö, see tundus täiesti võimatu ja vastuvõetamatu.

*

Kunagi oli ta küsinud Joosepilt: kas sina usud, et on olemas elu pärast surma? Joosep oli tol hetkel vastanud: on hästi, kui inimesel on elu enne surma.

15. Tallinn, mu Tallinn

Linn täitus, teda oli üha rohkem, ta oli täis, täis ennast, ideed endast kui mobiilsest ja kaasaegsest, taeva poole sirutuvast ja mere poole avanevast metropolist, kuid tarvitses sõita vaid vähem kui kilomeetri jagu, tarvitses vaid pisut jõlkuda, et jõuda kvartaleid lapitekina kirjavatesse tagahoovidesse, kus prügikastid oksendasid prahti ning kolmkümmend aastat vana asfalt oli kattunud kihiga, mis lörtsi ja vihma ajal muutus libedaks nagu liuväli.

16. Kui kaua?

Tema maalide kummituslikud olendid lõid ta unedes raevukalt tantsu, värv valati luudeks, lihasteks, nahaks, vereks, jäsemed lendasid, veri tantsis.

18. Lapsed

Kunst hakkas tunduma kunstlik. Kohatult kunstlik.

*

Eda ei öelnud, et miski temas oli hakanud jälle igatsema selle ääretult kunstliku kunsti järele. Ta tahtis nuusutada tärpentiini ja värve, pigistada neid otse tuubist lõuendile, puudutada valmis maali sõrmeotstega, suruda need värvidele, suruda terve rusikas läbi kõikide kihtide, nii et naha ja lõuendi vahel poleks millimeetritki vaba pinda, sõita tuikava rusikaga üle lõuendi ja siis otsast alustada, ta tahtis pärast unetut ööd pintsleid puhastada, värvides jutustada, vihjata, sõimata, palvetada.

/ Peab ütlema, et Hetk’e lõpuks olin ma ootamatult kurb. Raamatu tegelastele kaasa elades on tihti kahju, et hetked nende seltsis lõppevad. Kahju on ka kui neil ei lähe nii, nagu sa tahaksid – hästi. Inimesed elavad oma elu keeruliseks, see on teada-tuntud tõde. John Legend rahulikult laulmas lõpetasin Jan Kausi imelise romaani ja olen valmis uuteks lugemiselamusteks. Seda üsna varsti, kui praegusest toibunud olen.

 

Hetked 2. osa 15. juuni 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 20:25
Tags: , , , ,

8. Olevik teravnurgas

Muidugi on ka teistsuguseid hetki – asfalt öise vihma järel ning valgusfooride peegeldused õlistel loikudel. Hilja peale jäänud tundmatu kaunis tütarlaps ruttamas läbi tänavavalguse kahkjate sõõride. Mingid liikumised ja liigutused vastasmaja kardinate taga, elatanud naine juukseid kammimas ja kohe vaateväljalt kadumas – ehk ootas teda hommikune kohv.

*

Kuid samuti kütkestas Joosepit surnuaedade kummaline rahu. Hiljem oskas ta seda täpsemalt nimetada: lõplik rahu.

*

Seal lihtsalt puudub see üksikute hetkede tunglemine teiste hetkede otsas, hetkede kiire liikumine – nagu kaadrid filmis, elu meenutab mulle kaadreid filmis, teate, eks, et saada üht sekundit filmilindile, on vaja ma ei tea mitut kaadrit, ühesõnaga, ma nägin unenägu.

*

Öisest ringkäigust Riia linna peal jäi Joosepile aga alatiseks meelde veendumus, et igatsus sünnitab jaburaid mõtteid – igatsust ei saa analüüsida. Sel ööl jõudis ta järeldusele, et pole siiski leige inimene. Ta on pigem jahe, õigemini – tal on jahe. Jahedusel on nimi, mis koosneb kolmest tähest.

Ma tahaksin sinus jalutada.

10. Piisab ühest pilgust

On asju, mille juurde mõte ikka ja jälle tagasi pöördub. Neid võib nimetada mälestusteks, kuid nad ei pruugi sisaldada eredaid, sähvatavaid pilte, vastupidi – kõik piirjooned võivad olla tõmbunud häguseks, ruum, millest mälupildid alguse said, hämaraks. Aga ikka juhib miski sinna tagasi.

*

Häda oli selles, et ta soovinuks näha eredamat mälupilti, midagi reljeefset ja säraga ümbritsetut, mille kohta saaks pidulikult öelda umbes nii, et maalitud vanalinna taustal joonistus välja tema profiil.

*

Mingis mõttes aga seisab ta praegugi seal räpase ja tolmuse bändiruumi uksel, lõhnab – mille järele, mille järele saab lõhnata mälestustes? iseenda? – ja kaob, aja hääletu uks. Temast jäävad maha matsakas ja peaaegu mürkroheline Niguliste kiiver ja veekeeriseid meenutavaiv pilvi täis akrüültaevas. Dekoratsioon ilma tegelikkuseta.

12. Kaks, me kaks

Sina lõhnad palju paremini kui hea konjak, ütles ta. Tõesti? küsis Joosep. Jah, ütles Eda, ma ei oska seda nimetadagi, see meenutab mulle… pähklit. Pähklit, küsis Joosep, kas pähklid lõhnavad, ma mõtlen, pähklid puu otsas? Ei, ma ei tea, ma lihtsalt nimetan seda pähkliks, see lõhn on kuiv ja tugev ja puine, ütles Eda.

*

Hetk seisab nende ümber nagu müür, miski tsementeerib nad sellesse kinni.

*

Nad istuvad köögilaua ääres nagu kaks juhuslikku klienti nurgataguses kohvikus.

*

…, tema peas oli käinud mingi väike prõks või justkui lõhkenud väike pirn […]

*

Linna mahe unisus süvendas veelgi mingit senikogematut õudu – katused tundusid uinuvat mingis temale korraga kättesaamatus hea- ja rahulolus, korstnatest imbunuks otsekui unesoojust, mis ajas kananaha ihule.

*

Ta mäletas kummalist üksikasja – vihm akna taga. Ta oleks tahtnud mõelda seda hommikut õrnaks, sirelilõhnaliseks, linnulaululiseks, et Joosepi sõnade õrnus oleks olnud kõige muuga kooskõlas, pärjatud päikesekiirtega, milles paar unist tolmukübet. Aga see oli olnud maailma kõige argisem tuhkhall hommik. Ometi üks ilusamaid, mida Eda suutis meenutada.

 

Hetked 1. osa 10. juuni 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 17:03
Tags: , , , ,

Jan Kausi “Hetk” on mul hetkel veel pooleli, kuid vaatasin, et pole ammu midagi postitanud ja poole raamatu peale olen juba üsna palju häid kohti avastanud. Seega jagaksin neid veidi ka siin.

Lisaks mainiksin, et Jan Kaus kirjaniku ja isiksusena mulle väga meeldib. Juba raamatut alustades ei suutnud ma vastu panna ja lugesin laused uuesti üle, et veelkord seda stiili nautida. Seega, kui Sina kes sa neid ridu siin loed Jan Kausi enda jaoks veel avastanud pole on sul targem veidi edasi lugeda ja algus teha.

1. Kurv

Kas aeg võib kulgeda aegluubis?

Jalg justkui pidurdus. Ta nägi jala liikumist, kollased vahtralehed taustal, sujuv kaar killustus ta pilgus, muutus hakituks, justkui oleks see võetud mitmeks tükiks ja iga tükk omakorda mitmeks tükiks ja nii edasi, kuni hetked on lagunenud tema pilgule haaramatuks, pihustunud ja puhastunud aja algosakesteks.

Eda oli oodanud valgusfoori taga. Võõra linna valgusfoor, võõra linna paksud, peenikesi pragusid täis vöötrajajooned. Võõra linna sügisene park, vahtrad. Kollase tule all kihutas temast mööda jalgrattur. Temavanune mees, mitte millegi poolest silmapaistev. Kuid hetk kõrvetus mällu. Asi oli lihtne, aga tol hetkel ta ei teadnud seda.

*

Ma tantsin nsellepärast, et tantsides ei mõtle ma asjadele, millele ma tavaliselt mõtlen, noh, mõtlema pean.

5. Ämblikmehe jalg

Ta sai aru, mida too naine tahtis selle miniatuurse väljapanekuga öelda – kasvamas on põlvkond, kes on kaotanud võime asju hinnata.

6. Täispank ja kummitus

Midagi pole teha, mul pole lihtsalt õppimise soolikat.

*

…, siis oli näha, et ta võitles – võitles vastasega ja võitles iseendaga, iseenda piiratusega, püüdes ennast kogu aeg ületada, püüdes sõna otseses mõttes hüpata üle oma varju, nii et higi pritsis üle kogu väljaku.