Elamuslood

teater, muusika, kunst, kirjandus, film, fotograafia, tants

Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel 8. dets. 2010

Tom Sawyer ja Huck Finn vabastavad neegerorja Jimi. Kuigi ta on ammu vabaks lastud. (draamateater.ee)

Lavastaja, kunstnik, muusikaline kujundaja Hendrik Toompere Jr

Osades: Hendrik Toompere Jr Jr, Roland Laos, Jüri Tiidus, Marta Laan, Anti Reinthal

Tekst koostas Andrus Kivirähk Mark Twaini teoste ainetel

*

Mul oli seda etendust VAJA, et Draamateatri mainet oma silmis taastada. Viimasel ajal olen pidanud sealt ainult pettumusega väljuma, aga täna naeratasin kogu kodutee ja praegugi siin kirjutades. Hendrik Toompere Jr on minu silmis endiselt üks geniaalne mees, kes suudab teatrielus austusväärselt tegutseda. Pluss-punktid selle eest, et lavastuses oli kasutatud Dead Man’i soundtrackist pärit Neil Young’i kitarrisoolot. Keidy sai tunda minu rõõmu selle üle, kui ma tal pimedas saalis käega reiest haarasin.

Loo sisu oli täis huumorit, mis keerles neegri ‘orjusest’ vabastamisel. See nägi ette seda, et Jim (Jüri Tiidus) oli aheldatud puuri, kus sai vabalt sisse-välja käia ja kett tema jala ümber tuli tooli küljest lahti, kui seda veidi kõrgemale tõsta. Finn (Roland Laos) tahtis oma sõpra päästa öösel ukse lahti tehes ja minema joostes, kuid Tom (Toompere Jr Jr) oli veendunud, et seda tuleb teha kõrgel kunstilisel tasemel. See hõlmas aga puidust tooli jala saagimisel taskunoaga, käigu kaevamisel (samuti taskunoaga), maskeerumist, nöör-redelit, valgele kitlile verega kirjutatud sümbolkirjaga vanglapäevikut ja muud (ei hakka tulevaste vaatajate kogemusi ette reetma liialt palju). Lisaks absurdsele vabastamistehnikale tõid absurdsust juurde tädi Sally (Marta Laan), kes oli noorusliku kuuma naise kehaga, ent tema nägu oli lähenemas kuskil 90nele (samuti oli ta nupust nikastanud), onu Silas (Anti Reinthal), kes oli veidi hullumeelne arst ning Nat (Anti Reinthal), Sally ja Silase sadomaso maskis rumal teener.

Lühidalt etendust kokku võttes soovitan seda kõigile, kes soovivad nautida head (kuid absurdset) huumorit ja oskuslikku näitemängu. Reinthal oli taaskord imeline (as always). Keegi noortest ei jäänud samuti alla.

(pildid: Draamateater)

 

Kes kardab Virginia Woolfi? /NO99 30. sept. 2010

Edward Albee näidend on üks ilusamaid armastuslugusid, mis kunagi kirjutatud. Loo sünopsis on samas lihtne: vanem mees ja vanem naine on abielus. Neile tulevad külla noorem mees ja noorem naine. Ja… puhkeb põrgu. Algab psühholoogiline tulevärk, kus heleda leegiga põlevad väsimus, tüdimus, vihkamine, pettumine ja üksindus, kuid kus tuhka eemale pühkides tulevad nähtavale lojaalsus, kirg, usk ja armastus. See on lugu, kus kaks inimest on liiga targad ja liiga meeleheitel, et raisata oma aega ühiskondlike konventsioonide ja moraalinormide peale. Siin käib võitlus elu ja surma peale.

*

George ja Martha (Henrik Toompere Jr ja Marika Vaarik), keskealine abielupaar, kes kutsuvad endale külla noore abielupaari Kullakese ja Nicki (Mirtel Pohla ja Sergo Vares). Õhtu jooksul avatakse uksi teineteise eludesse, aga seda läbi mõttemängude, mille meistrid George ja Martha on.  Nende enda abielu tundub  kui  imepeenikese niidi otsas rippuvat, kuid  suur osa sellest on vaid mängu osa.  Väljamõeldud poeg  selle tipuks, kes  lõpus justkui sureks. Nad ei unusta kunagi, et mängivad  oma  kehtestatud reeglitele põhinevat mängu, kuid Kullakesel ja Nickil pole sellest algul aimugi.  Mängu on segatud ka rohkesti alkoholi, mis teatavasti keelepaelad valla päästab.  Osavalt  mängides suudab George  paljastada Nicki tõelise palge, mis  keerutamata öeldes on  salakaval sitapea, kes oma kasu taga ajab  ning põhjuse, miks ta Kullakesega koos elab.

Martha näib esmapilgul lõbus ja seltskondlik, kuid mida rohkem süveneda seda enam avalduvad temagi tõsised pooled. George on veidi sünge kuid nutikas ja salakaval ning kogenud mängija. Nick omakasupüüdlik noor teadlane, kes rektori tütrega (Marthaga) lähedasemaid suhteid luues loodab ülikoolis haljamale oksale pääseda. Kullake on naiivitar, kellel on suur brändiarmastus (loe alkoholiprobleem), kuigi ta seda väga ei talu.

Inimeste palged tulevad välja ühe meeleoluka öö jooksul.

Laval toimuvat vaadates märkasin tihti, et olen taaskord Toompere Jr’i tegelaskuju juurde jõudnud. Toompere lihtsalt mängis nii võrratult nauditavalt ja usutavalt, et see tõmbas tähelepanu. Minu jaoks oli tema õhtu staar!

(foto: Ene-Liis Semper)