Elamuslood

teater, muusika, kunst, kirjandus, film, fotograafia, tants

Wade Robson 30. juuli 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 00:01
Tags: , , , , ,

Wade Robson on koreograaf, tantsija, muusikavideote lavastaja ja laulusõnade kirjutaja. Ühesõnaga tüüp on täis metsikut talenti. Isiklikult avastasin ta enda jaoks tänu saatele “So You Think You Can Dance”. Iga kord kui vaatan tantsurutiini, mis ta on kokku pannud ja lavastanud käivad mul külmavärinad üle terve keha.

Algul mõtlesin küll lihtsalt siia ühe video postitada, aga kui juba midagi nii head üles panna, siis tasub juurde lisada ka veidi lisainfot selle geniaalse inimese kohta, kes asja kokku on pannud.

Advertisements
 

Ühtne Eesti Suurkogu 9. mai 2010

Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper on endiselt geniaalsed. Sinna punti lisaksin ka Eero Epneri, kes on Kaljujärve ja Varese kõnede autor, mitme teise kõne kaasautor (vist on nii õige öelda) ja Mähari monoloogi kirjutas samuti tema.

Ekraani peal jõudsid inimesteni intervjuud inimestega rahva seast – etendati erinevaid inimesi Eesti ühiskonnas. Lisaks veel räägiti tuntumate inimestega nagu Juhan Kivirähk ja Mikko Fritze. Show algas poliitiliste naljadega – samuti videoklipid, Valimiskool number seitse teemal kuidas korraldada Suurkogu. Selleks tuli Jaak Prints seda lavale edasi läbi viima. Kõned rahast, tööst, loodusest ja muust. Oh seda oli nii palju…

Minu ja teiste nö. Noortekogu omade jaoks hakkas show muidugi pihta siis, kui inimesed sisse tulema hakkasid. Kohale juhatamine, kavalehtede jagamine ja muu. Mitu päeva proove ja seda meeleolu olid juba varem oma töö teinud ja vaimne ettevalmistus oli täiesti olemas. Super rahvas kelle seltsis olla kogu see aeg.

Eredamaid hetki:

Andres Mähari monoloog videoklipil: min(g)e perse!

Mine perse Edgar Savisaar kes sa oled vanaisa, aga oma lastelastega aega koos ei veeda vaid nussid päevad läbi inimesi näkku… Ja muu selline samas kurb tõde ja inimeste aplaus saalis näitas, et see mida selles monoloogis kiruti tegelikult meile kõigile kõvasti ajudele käib.

Ema imestaski enne eelmainitud klippi, et kuidas NO99 etenduses ropendamist pole.

Demokraatlikud juhatuse valimised, mis toimusid lototroni abil, kuid tegelikult olid need “juhuslikud” inimesed, kes juhatusse said loomulikult NO näitlejad. Iroonia. Demokraatia on tänapäeval tõesti üsna korrumpeerunud.

Tiit Ojasoo leping – inimesed võtke paberileht ja kirjutage sinna tänane kuupäev ja et hakkate nüüdsest välja ütlema, mida mõtlete. See on lühike kokkuvõte sellest kokkuleppest. Väike tegu, aga kui vähemalt mingigi osa 6500 pealisest publikust seda tegema hakkab on see juba samm edasi.

Oh ma ei suuda kogu seda emotsiooni kirja panna. See on võimatu. Kes kohal ei olnud tellige kindlasti dvd (http://eestieest.ee/dvd).

NO99 on ikka veel imeline ja kogu selle melu sees olla klakööri või noortekogu liikmena (kuidas nüüd nimetada) oli imeline. Aitäh!

/Ma ei loe seda teksti üle. Tuli vigu siis tuli. Emotsiooni ajel kirjutamine võtab oma.

(pildi leidsin kuskilt uudise juurest – vist oli Postimehest)

Muutused ei sünni ühe päevaga – need sünnivad iga päev!

 

The Limits Of Control 25. apr. 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 21:19
Tags: , , , ,

Jim Jarmusch on jätkuvalt üks lemmik mehi siin maamunal. Ma pole varem näinud midagi geniaalsemat, kui tema filmid.

The Limits Of Control mängis sümbolite ja mustritega. Mees ülikonnas, kes vahetas pealtnäha suvaliste inimestega tikutopse. Samas töötasid nad kõik ühise lõpptulemuse nimel. Milleks oli mõrv. Ma ei osanud oodatagi, et see mis kogu selle saladuslikkuse alt välja tuleb on just kitarrikeelega tapmine, kuid see protsess oli nii nauditav. Selle vaatamine oli nauditav. Üdini Jarmuschilik film: tegelaskujude ütlused, mis hiljem taas esile tulid, elemendid nagu läbipaistev vihmavari ja vihmakeep, blond naine beežis mantlis. Iga inimene, kellega üksildane mees kokku puutus, küsis temalt esmalt: “You don’t speak Spanish don’t you?” Hiljem järgnes sinna ka küsimus “Are you interested in … (art, Schubert jms) by any chance?”

Jarmusch on ikka jäänud oma lemmikute juurde, keda ta igas filmis kaasab. Bill Murray on ehe näide. Isegi väikese rolli juures.

Meeldejäävamaid ütlusi:

The universe has no center and no edges.

He who thinks he’s bigger than the rest must go to the cemetery. There he will see what the world really is. It’s a handful of dirt.

Viimane neist kajas läbi kogu filmi.

Kui ma peaksin seda filmi hindama annaksin ma talle kümnest punktist maksimumi.

/Antaks mulle võimalus üheks päevaks kellegi aju laenata valiksin ma kahtlemata Jarmuschi oma. Tahaks tõesti teada, mis selle geeniuse peas toimub.