Elamuslood

teater, muusika, kunst, kirjandus, film, fotograafia, tants

Alice in Wonderland 1951 17. dets. 2012

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 14:05
Tags: , , ,

Ja endiselt suudab jagamist motiveerida vanade multifilmide vaatamine. 1951 Alice in Wonderland on imeline! Nii trippy’sid animatsioone enam naljalt ei tehta (+ kvaliteet) ja ma pole isegi kindel, kas oma väikeste õelastega koos seda vaataksin. Pigem sõprade ringis. Üks parimaid Lewis Carrolli imedemaa interpreteerimisi.

Ei suutnud vastu panna ja klõpsisin paar screenshotti ka:

+ see Pogo remix

 

Fine5 lühidok. 28. jaan. 2012

Kirjutasin varasemalt Fine5’i etendusest “Enne, kui minna, ma ütlen.” Nüüd on lood nii, et BFMi tudengid tulid välja lühidokumentaalfilmiga etendusest, Fine5’i olukorrast ja veidi ka ajaloost. Kohati on raske Rene juttu kuulda seoses muusika validusega, ent armas video on siiski.

 

 

Life goes by 25. jaan. 2012

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 18:34
Tags: , , ,

Talihina Sky: The story of Kings of Leon sai vaadatud.

Ootasin mida ma ootasin, aga jäin siiski rahule. Eks see vaesest perest pärit ja rikkaks saamine ongi see, mida inimesed taga ajama lähevad. Ameerika unelm. Antud juhul aga sai talent tunnustatud.

 

Sitt aasta 30. okt. 2011

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 11:29
Tags: ,

Väärtfilmide puhul on ikka nii, et pead kannatlikult ootama, millal nad kinno jõuavad. Kuigi praegusel juhul on tegu 2010 aasta filmiga jõuab ta Sõpruse ekraanile alles 2012 alguses. Palun, Elisa, ole kannatlik. Palun.

*

Colleen West never liked the first light of day. It made her nervous and desperate for night.

 

Kallis sõber, Sind austan 10. okt. 2011

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 00:18
Tags: , ,

Hea Eesti asi.

 

Ten minutes older – the trumpet 16. apr. 2011

Tuntud Jim Jarmuschi fänniga olen ette võtnud kõik tema filmid. Seekord oli järg “Ten minutes older – the trumpet’il”. Ma olin varem teadlik, et see on mingil määral sarnane “Coffee & cigarettes’ile”, sest film koosneb erinevatest osadest. Mida ma aga ei teadnud oli see, et igal osal on erinev režissöör.

Võtame algusest:

1. “Dogs have no hell” – Aki Kaurismäki

Meeldis osatäitjate valik ja süžee. Ja kellad.

2.  “Lifeline” – Victor Erice

Veresidemed ja selle tähtsus. Beebil on midagi viga ja inimesed jätavad momentaalselt pooleli selle, mis teevad, et vaatama minna mis juhtunud on. Sugulus tähendas selles osas inimestele rohkem kui seda, et saadakse korra-paar aastas kokku, et kooki süüa.

3. “Ten Thousand Years Older” – Werner Herzog

Hõimud on välja suremas. Ühest inimkaugest hõimust aastate vahega filmitud materjal. Mulle meeldis põliselanike elurõõm (kuigi pealiku moodi mees põdes hiljem tuberkuloosi) ja veidi kurvaks tegi nii-öelda uuest põlvkonnast rääkimine – ei taheta oma juurtest rääkida ja pigem öeldakse neist lahti ning tahetakse linna ära kolida.

4.  “Int. trailer night” – Jim Jarmusch

Üllatavalt mitte midagi ütlev osa minu jaoks.

5. “Twelve miles to Trona” – Wim Wenders

Üks kahest lemmikust. Mees kes sõidab haiglat otsides samal ajal kui tee ta silme ees virvendab, voolab ja väriseb. “Those are grown-ups cookies”

6. “We wuz robbed” – Spike Lee

Presidendivalimistest. Ei pakkunud pinget.

7.  “100 flowers hidden deep” – Kaige Chen

Ojaaa! Vanemast mehest kes kutsub kolimisteenuse pakkujad oma olematust majast vara transportima. Ta teab täpselt, kus mis asuma peaks ja saadab mehi nende vedamisel, et nad ikka ettevaatlikud oleksid. Mehed muidugi võtavad seda naljaga, kuid peale bossi (?) kõnet teevad asja kaasa. Hetk kus üks meestest unustab end ja viskab teisele tikud, samal ajal vaasi vedades, näeb vana mees kuidas tema vaas kildudeks kukub ja hakkab nutma. See hetk on nii kurvalt ilus ja mehed vaatavad üles puu poole ning näevad maja, millest nad asju välja veavad. Kurjam kuidas ma ei oska selle osa ilu ja olu sõnadega edasi anda.

Oma silm on kuningas:

Kokkuvõtteks: Ma ootasin rohkemat ja kui viimane osa oleks olemata olnud (milline sõnade kooslus) oleksin veelgi rohkem pettunud. Tasub vaadata, aga mitte rohkem kui üks kord vahest?

 

Tattooed under fire 9. veebr. 2011

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 00:18
Tags: , ,

Iraagi sõjas osalenud USA sõduritega vändatud uurimusfilm tätoveeringute kaitsemaagilistest tähendustest. Filmiloojat huvitasid ülesvõtete alguses üksnes keha kaitseks naha alla kantud sümbolid, ent peagi jõudis ta haavata saanud inimhingedeni. Usalduslikes vestlustes pajatavad rikkalike kaunistustega mehed ja naised sõjast kaasa tulnud hirmudest. Sõjakäik Iraaki külvas nende südamesse viha ja künismi, mida ei suuda varjata mustrid ning pildid kehal, see jääb painama elu lõpuni. Autor Nancy Schiersari. /Etv2

*

Ma olen viimasel ajal kuidagi eriti emotsionaalne ja see dokumentaal vajutas mu kehas erilisele sotsiaalse närvi punktile. Esialgu on ekraanil noored mehed/naised, kes on üsna ükskõiksed ja isegi rahul sellega, et lähevad Iraaki oma maa eest sõdima. Tagasi tulles pole keegi neist enam endine ja sõjas nähakse vaid raha tegemise viise ja mõttetust. Sõjast terve kehaga pääsedes ei tähenda, et oled vaimselt terve. Paljudel tagasi tulnutel avastatakse posttraumaatiline stress, mis võib mõjuda laastavamalt kui mõni kehaline vigastus. Mind ajas eriti kurjaks, kui üks meestest ütles, et läheb tagasi, sest sõjaväes on hea palk. Ta ise leidis ka, et see on halb põhjus, aga otsustas siiski minna. Bah.. sõda on inimajaloo kõige suurem lollus. Sõdides ei jõuta rahuni. Sõda ainuüksi on üks suur kuritegu inimkonna vastu.

Üks USA sõdur ütles väga õigesti, et ta võitleb väga silmakirjaliku maa eest. Algul antakse teisele riigile, mis neil vaja, ning hiljem minnakse seda võideldes tagasi nõudma.

Vahel tunnen, et olen üks igavesti headust taga ajav hipi, aga ebaõiglus ja vägivald ajavad mul, ilusamalt öeldes, kopsu üle maksa.