Elamuslood

teater, muusika, kunst, kirjandus, film, fotograafia, tants

Three Kingdoms 19. sept. 2011

Teater NO99. Münchner Kammerspiele. Lyric Hammersmith. Simon Stephens. Sebastian Nübling. World Stage Festival. Lars Wittershagen. Ene-Liis Semper. Seitse näitlejat Eestist, kolm Saksamaalt, kolm Londonist.

“Three Kingdoms” on Simon Stephensi näidend, mis uurib Euroopa ja inimteadvuse kõrvalisi paiku. Tegevus rullub lahti üle kogu mandri, ta liigub tsentrites ja perifeeriates, baarides ja kontorites, tubades ja metsades. Lugu, mis algab peekonite ja munaga, lõpeb müstilises tundamatuses. Kaks detektiivi alustavad jõhkra kuriteo uurimist ning leiavad end peagi keset inimkaubanduse kõige veidramaid tüüpe. Siin äris laenu ei anta ja krediiti ei võeta. Siinsed tehingud on alati lõplikud. Kohtumised, mis peaksid uurimist edasi viima, moodustavad lõpuks sõlmede, tagasilöökide, läbipõimumiste ja petlike näivuste keeruka mustri.  

Laval Risto Kübar, Rupert Simonian, Ferdy Roberts, Nick Tennant, Gert Raudsep, Jaak Prints, Cigdem Teke, Sergo Vares, Mirtel Pohla, Lasse Myhr, Steven Scharf, Rasmus Kaljujärv, Tambet Tuisk.

/Teater NO99 uudiskiri ja www.no99.ee/

Briti, saksa ja eesti politseinikud, mees- ja naisprostituudid, pornokuningas, noor Tommy, kes oli valel ajal vales kohas, lennujaam, hotell, ülekuulamisruum, saun, pornopesa, Risto Kübara laulud ja litsakas Eleanor, alusetud ja alusega süüdistused. Mõrva uurimine, mis viib Britid Saksamaale ja sealt edasi Eestisse. Lugu, mis mulle nii tohutult meeldis tänu oma kiiksule ja sinu enda keskendumisvõimele. Kas märkad põhistseeni tagust tegevust ja kas oled võimeline jälgima tegevuse korduvusi erinevate inimestega. Etendus nagu film. Nagu film minu maitsele.

Kõige enam kiitust muidugi britile, Nick Tennantile, Ignatius Stone’i rolli eest. Võiks öelda, et peategelane kogu etenduse vältel ja ta mängis oma osa nii kuradi usutavalt. See tähendab minu raamatus ka seda, et hästi mängitud.

Teine lemmik oli kindlasti meie oma Risto Kübar, kes suutis suurepäraselt välja mängida kõik oma erinevad rollid – laulja, julm poiss-sõber, lits Eleanor jt.

Mirtel Pohla aus ja õrnake tegelaskuju väärib eraldi välja toomist ja erinevate keeltega (eesti, vene, saksa, inglise) mängimine tuli suurepäraselt välja. Eesti publik muheles arvan viimse üheni, kui inglise või saksa kutid eesti keelseid lauseid sisse väänasid.

Näitemängu väliselt minu sügav kummardus Simon Stephensile. Lugu oli lihtsalt nii (!!!) kuradi hea. Sain tema endaga sellest ka rääkida ja minu üllatuseks olid talle mõned kindlad raamid ette antud ja tegu oli tellimustööga. Lisaks julgustas tüüp mind ennast edasi kirjutama.

Väike teaser.

+

(pildid www.no99.ee/Ene-Liis Semper)

Advertisements
 

Ühtne Eesti Suurkogu 9. mai 2010

Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper on endiselt geniaalsed. Sinna punti lisaksin ka Eero Epneri, kes on Kaljujärve ja Varese kõnede autor, mitme teise kõne kaasautor (vist on nii õige öelda) ja Mähari monoloogi kirjutas samuti tema.

Ekraani peal jõudsid inimesteni intervjuud inimestega rahva seast – etendati erinevaid inimesi Eesti ühiskonnas. Lisaks veel räägiti tuntumate inimestega nagu Juhan Kivirähk ja Mikko Fritze. Show algas poliitiliste naljadega – samuti videoklipid, Valimiskool number seitse teemal kuidas korraldada Suurkogu. Selleks tuli Jaak Prints seda lavale edasi läbi viima. Kõned rahast, tööst, loodusest ja muust. Oh seda oli nii palju…

Minu ja teiste nö. Noortekogu omade jaoks hakkas show muidugi pihta siis, kui inimesed sisse tulema hakkasid. Kohale juhatamine, kavalehtede jagamine ja muu. Mitu päeva proove ja seda meeleolu olid juba varem oma töö teinud ja vaimne ettevalmistus oli täiesti olemas. Super rahvas kelle seltsis olla kogu see aeg.

Eredamaid hetki:

Andres Mähari monoloog videoklipil: min(g)e perse!

Mine perse Edgar Savisaar kes sa oled vanaisa, aga oma lastelastega aega koos ei veeda vaid nussid päevad läbi inimesi näkku… Ja muu selline samas kurb tõde ja inimeste aplaus saalis näitas, et see mida selles monoloogis kiruti tegelikult meile kõigile kõvasti ajudele käib.

Ema imestaski enne eelmainitud klippi, et kuidas NO99 etenduses ropendamist pole.

Demokraatlikud juhatuse valimised, mis toimusid lototroni abil, kuid tegelikult olid need “juhuslikud” inimesed, kes juhatusse said loomulikult NO näitlejad. Iroonia. Demokraatia on tänapäeval tõesti üsna korrumpeerunud.

Tiit Ojasoo leping – inimesed võtke paberileht ja kirjutage sinna tänane kuupäev ja et hakkate nüüdsest välja ütlema, mida mõtlete. See on lühike kokkuvõte sellest kokkuleppest. Väike tegu, aga kui vähemalt mingigi osa 6500 pealisest publikust seda tegema hakkab on see juba samm edasi.

Oh ma ei suuda kogu seda emotsiooni kirja panna. See on võimatu. Kes kohal ei olnud tellige kindlasti dvd (http://eestieest.ee/dvd).

NO99 on ikka veel imeline ja kogu selle melu sees olla klakööri või noortekogu liikmena (kuidas nüüd nimetada) oli imeline. Aitäh!

/Ma ei loe seda teksti üle. Tuli vigu siis tuli. Emotsiooni ajel kirjutamine võtab oma.

(pildi leidsin kuskilt uudise juurest – vist oli Postimehest)

Muutused ei sünni ühe päevaga – need sünnivad iga päev!