Elamuslood

teater, muusika, kunst, kirjandus, film, fotograafia, tants

Kollane kevad 17. märts 2013

Päike paistab. On laisk pühapäev. Elutoa võilillekollased seinad unistavad kevadest. Kevadest, mis pole ainult päikesekiirtes, vaid ka õhus. Ise unistan ka kevadest, väljas. Hinges on ta juba mõnda aega oma võrseid laiali ajanud. Käes Õnnepalu “Mandala” – seegi kevade värvi. Kirjandus on oma olemasolu meelde tuletama hakanud ja tekitab tahtmise kogu raamaturiiul teos-teose järel ette võtta. Eks ma sellega eile algust tegingi. Ikka lähed raamatupoodi ja tuled tagasi virna uute sõpradega, vanad, veel lugemata, alles kodus ootamas. Jätkuks seda püsivust nüüd pikemaks ajaks. Istuda voodil, silmad veidi kissis ent ometi õnnis naeratus näol ja rida-rea järel silme eest läbi lasta. Paremad neist hinge kirjutada. Või paberile. Eks ikka selleks, et hiljem neid endale meelde tuletada ja omakorda naeratada.

Advertisements
 

paistab, et te vaikite nii hästi 16. märts 2013

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 22:29
Tags: , , ,

Jah, mis sa nukrutsed siin! Ma ei taha nukraid inimesi näha, või olgu, eks igasuguseid inimesi peab olema, istu nukrutse edasi.

Või hoopis: “Vabandust, kas võib teie juurde istuda ja koos teiega vait olla? Paistab, et te vaikite nii hästi. Ma ei tea küll millest…”

Peeter Sauter “Ära jäta mind rahule”

 

haiguste hooaeg läheneb 24. veebr. 2013

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 15:08
Tags: , , ,

Miks ma seda head siis uskuda ei oska või ei või. Või võin? On see hirm, et kõik kaob? Või niisama skepsis.

Sest pole olnud korda, kus armastus poleks perse läinud. Või mis armastus. Algul pole ju mingit armastust. See tuleb tasapisi hiilides, aga seda kindlamalt. Kuigi jah, selle tuleku ajal, nakkumise ja viiruse arenemise ajal, on haigusel kümneid kordi võimalik kaduda, hääbuda.

Ainult, et tihti on nii, et terveks ei saada korraga. Üks saab, aga teine põeb edasi.

/Peeter Sauter “Ära jäta mind rahule: a love story”/

 

Unesnõidujast 13. märts 2012

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 18:45
Tags: , , , ,

“Märkasin, et Üllari paremal käel puudub pöial. tean küll, et pole ilus seda põrnitseda, aga see on huvitav – tahaks näpuga puudutada. Kas luu on puhtalt maas või on mingi väike kild sisse jäänud? Liiguta pöialt! Kas könt liigub? Fantoomvalusid esineb? Aga unes on sul pöial ikka alles või?”

Huvitav kuidas ma kodumaisest kirjandusest ausust otsin. Margus Tamm pakkus seda ühel või teisel määral. Või mõlemal. Kogu raamat oli tema lugu. Või lood tema loost. Kaanelgi seisab 2006 kuni Mehhiko. Nauditav lugeda. Voolav on vast sõna mida otsin.

“Aga noortel on idee, et nad võivad saada oma töö eest tasu, neil on ettekujutus õiglase tasustamise võimalikkusest. Selline illusioon võibki kergesti tekkida välismaal pakutavatest palkadest, mis on mõistagi palju suuremad, kui siin harjunud ollakse. Siis võib tõesti tekkida tunne, et sa oled jõudnud olukorda, kus sa sooritasid tasakaalustatud tehingu, et tasu on töö vääriline. See kõlab ju toredalt, aga tegelikult see on lõks. Sest kui sa tunnistad, et sa saad oma töö eest õiglast tasu, siis tuleneb sellest ühtlasi, et see, mida sa teed, on mõõdetav. Aga kõik, mis on mõõdetav, on tühine, sest iga numbri kohta võib nimetada teise numbri, mis on kümme korda, miljon korda suurem. Mina ei arva kunagi, et mulle tasuti nüüd õiglaselt. Mitte kunagi. Sest niimoodi ei tohi mõelda.”

Seda lõiku nüüd üle lugedes tuleb meelde tänane hommik tööl. Esimene klient küsis mult kas meil midagi juua ka pakutakse. Järgnes kiire küsimus, et kas midagi ka tasuta saab. Minu vastus, et omanikud on kindlad hinnapiirid määranud ja mul pole selle üle mingit võimu sain päris pika monoloogi maailma rahavõimust, kapitalismist ja sellest kuidas valitsus on vaid näiline ja tegelikult valitsevad rahahaid. kapitalistid. Vesi mille ma talle hiljem ravimi andmiseks andsin (ilma tasuta, otse kraanist) maitses tema jaoks väga hästi “ja mis peamine – tasuta!” Mulle pakkus mees huvi. Oleksin temaga hea meelega pikemalt vestlema jäänud. Vanem, veidi räsitud ent viisaka olemisega. Huvitav millega ta tegeleb? Ma pole päris kindel, kuhu selle looga jõuda tahtsin, aga vahest see polegi kõige olulisem.

 

 

Varjuteater 15. veebr. 2012

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 23:45
Tags: , , ,

Viivi Luik “Varjuteater”

312 lehekülge puhast rõõmu.

Käisin tihti seda raamatut poes salaja imetlemas ja katsumas. Sametist rohelised kaaned ja kuldne paelake. Imeilus. Hiljem sai selgeks ka kujunduse valimise tagamaa. Vähemalt mulle meeldib nii arvata. Autor kirjeldas Rooma hambaarsti ooteruumi ja minu jaoks olid need sametised kardinad samad, mis kaanel. Ja need kuldsed paelad samad raamatu järjehoidjaks mõeldud paelaga.

Viivi Luik räägib palju oma Roomast ja kuidas kogu tema elu on olnud teekond sinna. Sisse on pikitud ka Berliini ja Helsingit, Tallinna ja Eesti okupatsiooni.

“Sa võid küll maailmas ringi kolada, kuid elad sa ikkagi seal, kuhu sa oma mõtete, oma mõtteviisi kaudu kuulud. Alles siis, kui su mõte muutub, pääsed sa teise kohta.” leheküljelt 52

Raamat pani mind kirjutama. Pani mind unistama. Inspireeris. Need sametrohelised kaaned lohutasid ja rõõmustasid. Neid oli hea oma käte vahel hoida. Hellalt paitada.

Viivi, Su lugu on raputav. Raputav selle kõige helgemas ja paremas mõttes. Nagu pai, mille annab sulle kallis inimene.

Ka inimesed, kes armastusse ja kodusse ei usu, hakkavad uskuma.

“Meie gondlisarnase sõbra meelest polevat nooremad õlipuud selleks veel valmis, et kedagi oma südamesse lasta. Selle asemel nad kasvatavat oliive. Õlimarju. Oliivipuu eesmärk polevat oliivid ega see praktiline kasu, mis oliividest saadakse, vaid oliivipuu eesmärk olevat vanaks saada, oliivide kasvatamisest lahti saada, õõnsaks muutuda ja meid igavikuga kokku viia. See olevat iga oliivipuu salajane ülesanne.” lehekülgedelt 286 ja 287.

“Siis olevat oliivipuu ja õunapuu inimesega üks tervik ja nii õlipuu kui ka inimese ainuke ja tõeline ülesanne olevat saada seest tühjaks ja avada oma süda.” leheküljelt 288

Ma pole varem näinud niivõrd mõjuvat armastuse kirjeldust. Ja just seda see minu jaoks oli, armastuse kirjeldus. Või definitsioon? Kui selline asi üldse olemas on nagu armastuse definitsioon.

/Ja ma tahaks härra Atspoli kohata./

 

Olemine 24. nov. 2011

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 13:32
Tags: , , , , , ,

Ardu. Igatsesin eile öösel lumesadu. Lootsin ärgates eest valge vaiba leida. Päris nii ei läinud. Eilne tormiennustus aga läks täide. Samas sellise tuulega vaikselt kodus istuda on parem Ardus kui Tallinnas. Kuidagi kindlam on olla. Rüübata hommikukohvi ja teada, et veidi on veel meekooki. See osa, millest öösel jagu ei saanud.

Pole väga kirjutama kiirustanud viimasel ajal. Siia ma mõtlen. Täiendan aeg-ajalt oma filmilisti, sest filmilummus on mind taas haaranud ja seda hetke ei tohi käest lasta, sest ma olen muidu liiga laisk flmivaataja. Mul on hetkel filmidega nagu raamatutega. Nimekiri on kogunenud. Raamatuid on vast rohkem. Positiivne ise-enesest.

Loen Margus Mikomägi “Koguja raamatut” ja armun teatrimaailma aina enam. Näiteks mulle on Uku Uusberg alati sümpatiseerinud, kuigi ma teda teab kui palju laval pole näinud. Miski tema olekus on selline, et ma tean, et ta teeb head asja. Tänu intervjuule temaga sain ma kinnitust. Tegu on sümpaatse inimesega. Intelligentse inimesega. Jah, raamatulehtedelt kumab see läbi. Ma ei usu, et eksin. Ja Reet Neimari intervjuu.. Oh.. Mõttekäik sellest, kuidas publik on harjutatud vaatama kiires tempos liikuvat etendust ja osad, mis ebaatraktiivsed tunduvad, neile ei pööratagi tähelepanu. Tunnen, et NO99 lavastus “Misery” on täpselt selline etendus, mille esimene pool paljudele muljet ei avalda, sest toimub suures osas pisikeses, veidi hämaras ruumis. Ometi tuleb just seal välja see näitleja meisterlikkus, mida mina laval näha tahan. Olen alati teadnud, et Marika Vaarik on Suur Näitleja, aga selle etendusega tuletas ta seda mulle meelde. Ja veel kuidas. Teisipäevasel etendusel mängis ta apsakad nii hästi välja ja kogu saalitäis rahvast muutus kohe elavamaks. Tundus nagu oleks esirea inimesed meelega kaasatud. Ometi saadi aru, et midagi läks nüüd veidi nihu.

 

Rõõm raamatutest 11. okt. 2011

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 01:10
Tags: , , ,

Millegi püsiva vajaduses ei suutnud keskenduda lühikestele seikadele ajakirjast ja otsustasin uue raamatu alustamise kasuks. Hommikul lõpetasin Kundera “Elu on mujal,” aga sellel hetkel peatuda ei tahaks. Tahtsin kirjutada hoopis õnnestunud valikutest. Seisin oma raamatukuhjade ja riiuli ees, et ostetud ent oma aega ootama jäänud teosteks sobiv valida. Mitte ükski ei kõnetanud praegusel hetkel. Päris ebameeldiv, kohati meeleheitlik tunne tuli peale. Lõpuks silmasin juba loetud raamatute varju jäänud Elo Tuglase “Tartu päevikut 1928-1941”- jess! Ma armastan uute raamatute lõhna, aga seekord on selle ületanud raamatu tunnetus. See tähendab kaante tunnetus. Kui see vastik paber ümbert ära võtta (mis nagunii lipendab ja segab koguaeg) tuleb välja veinipunane hõbedase kirjaga käesõbralik pind. Rõõm raamatu käes hoidmisest. Rääkimata esimese sissekande lugemise rõõmust.

Sellised lained siis ühel teisipäeva vara-varahommikul.