Elamuslood

teater, muusika, kunst, kirjandus, film, fotograafia, tants

Nelipühad 31. okt. 2012

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 16:24
Tags: , ,

Avastasin, et pole ammu teatrist kirjutanud. Pole üldse ammu kirjutanud. Samas teatris olen käinud viimasel ajal palju. See on see varastatud aeg enesele, kui mõtled, et jah ma pean praegu kodus õppima, aga ma olen siin ja ma naudin seda, mis teatrikunstil on mulle pakkuda.

Eile käisin üle pika aja Draamateatris. Esiteks jahmatas mind see, et suur saal ei tundunud enam üldse mitte nii suur kui varem. Ma ei tea, millest see tingitud oli. Vahest sellest võrdlusest, mis viimati Ugalas käies oma peas tegin. Siis tundus mulle sealne suur saal üsna pisike ja mõtlesin, et Draamateatri oma on ikka kordades suurem. Võta näpust. Ei olnud ta midagi.

Tegelikult pole see kõik üldse oluline.. Etendus, mida vaatamas käisin kannab nime “Nelipühad”. Kui trupi koosseisu ja teisi loomingulisi tegelasi sinna juurde vaadata, hakkab silma palju külaliste kaasamist. Alustades varalahkunud lavastaja Mladen Kiselovisiga. Rollide poolest olid kandvad osad siiski omadele antud. Ain Lutsepp ja Harriet Toompere kunstiteadlastena võibki silma pilgutamata etenduse peategelasteks nimetada.

Etenduse sisu on minu jaoks kiirelt kokku võtnud Draamateatri koduleht:

Ühes nimetus Kagu-Euroopa riigis, pärast Berliini müüri langemist ehk 1990ndate aastate algul, tehakse hämmastav avastus, mis võiks ümber mõtestada Euroopa kunstiajaloo. Kui avastuse dateering osutub õigeks, siis on sealne kunstnik ennetanud renessansi algust Euroopa kunstis. Mis sellest vapustavast avastusest edasi saab, kellele ta kuulub? Kunstiloolise vaidluse varjus köevad nii omandihuvid kui ka maailmavaateline vastasseis, erinev kogemus elust kommunismi ajal ja vabas Läänes. Ootamatult, jõhkralt ja ohtlikult murrab sisse kaasaegne elu.
Lavastuses kõlab Eesti Draamateatri näitlejate suust ka aseri, türgi, araabia, poola, vene, bulgaaria keel.

Tänapäeval (või ka 1990ndate aastate alguses) tõenäoliselt sellise mastaabiga avastusi enam ei tehta. Vähemalt maa peal mitte. Maa alt võib siiani välja tulla järjest harukordsemaid (kunsti)aardeid ja ka dateeringud muutuvad aina täpsemaks. Aga terve seina suurune kirikumaal, mis muudaks kogu Euroopas renessanssi algusaega. Väga ebatõenäoline. Olgu. Ma arvan, et kui ma ei õpiks seda, mida õpin, siis poleks etenduse ajal sellele lähemalt mõtlema hakanud, aga ometigi on olud vastupidised.

Lavakujundus oli väga nauditav. Kunstnik on suutnud lavale tekitada keskkonna, mis paneb ka suurema kujutlusvõimeta inimesed end kiriku külmade seinte vahele kujutama. Samas avatakse vaatajale tänapäeva restaureerijate maailm, mis tihti kulgebki mööda tellinguid ronides ja ettevaatlikult kunstiteoste kallal töötades.

Kohtuprotsessi ajaks veeti lavale suur plasmaekraan, kust hakkasid jooksma kristliku kunsti teosed. Hiljem kasutati ekraani protsessi jaoks näidete toomiseks, aga vahepealse tegevuse ajal mõjus pigem tähelepanu hajutavana.

Esimene vaatus jättis sümpaatse mulje. Selgelt oli tunda kunstiajaloolist tööd, mida etenduse jaoks oli tehtud ja näitlejad mängisid nauditavalt. Teine vaatus aga keerati kogu eelmise vaatuse tõsisem, uurivamam pool üle põgenikelaagri sissetungiks kirikusse koos pantvangide võtmisega ja laval toimus ainult üks suur segadus. Kuna laval oli korraga pidevalt nii palju näitlejaid, siis pidi igaüks ka sõna saama. Tänu sellele tundus etendus aina venivam ja venivam. Eriti kui hakati üksteist kordama ja samu lugusid mitmendat korda rääkima.

Alati on hea vaadata (olgu, peaaegu alati), kui lava on näitlejaid täis ja elu keeb, aga seekord oli minu jaoks kärtsu, mürtsu ja pauguga üle pingutatud. Eriti kui teemadeks oli kunstiavastus ja põgenike traagilised juhtumised.

Harriet Toompere mängis entusiastlikku, kohmakat ja kergelt naiivset kunstiteadlast, kuraatorit hoogsa lustakusega. Ma ei saa öelda, et olen tema suurim fänn olnud, kuigi tegu on kahtlemata väärt näitlejaga, seda ma ei eita, aga eile pani ta mind vaatama. Vaatama mõttes “mina olen laval ja sa ei saa mitte vaadata”. Kui kogu see seletus üldse kuidagi loogiline on.

Toompere jr jr oli taas endale poliitiku rolli saanud (vt. film Seenelkäik) ja mängis selle ka taas suurepäraselt välja. Ta mõjus vastiku, libeda, omakasulise kultuuriministri/muinsuskaitseministri rollis väga usutavalt, vahetult.

Marta Laan kodumaata palestiinlannana tõi välja tõelise juhi omadused ja viimsele piirile aetud inimese meeleheite. Suurepärane töö!

Ma ei saa kedagi välja jätta. Kõik tegid rollid, millega silma paista, aga meil on selle kohta hea vanasõna – oma silm on kuningas.

Ahh! Ma ei saa mainimata jätta Jeesust, kes Draamateatri lakke projitseeriti. Mulle, paganale (kui soovite), pakkus see tohutult nalja. Nagu Suur Vend, kes su üle valvab Kristuse kujul. Korraks tekitab paranoia küll, et sa ei ole kunagi üksi. Keegi alati jälgib. Samas ma ei ole siiani suutnud end panna uskuma ühegi jumaluse kuju. Kõrgem võim, jah, võib-olla, aga mitte üks jumal, keda kummardada.

*

Lavastaja ja muusikaline kujundaja Mladen Kiselov (külalisena)
Kunstnik Vladimir Anšon (külalisena)
Kostüümikunstnik Rosita Raud (külalisena)
Valguse kujundaja Priidu Adlas (Tallinna Linnateater)

Osades Harriet Toompere, Ain Lutsepp, Lembit Ulfsak, Ivo Uukkivi, Hendrik Toompere jr jr, Marta Laan, Mait Malmsten, Kersti Kreismann, Maria Avdjushko, Jekaterina Novosjolova (külalisena) või Liis Haab (külalisena), Jüri Tiidus (külalisena), Mari Lill, Martin Veinmann, Märt Avandi, Jim Ashilevi (külalisena), Maria Klenskaja, Raimo Pass, Kristo Viiding, Guido Kangur, Laine Mägi, Roland Laos.

David Edgar (1948) on silmapaistev näitekirjanik, briti kirjanike liidu esimees. Eesti Draamateatri publik tunneb teda 1997. aastast, mil mängiti David Edgari kirjutatud dramatiseeringut Charles Dickensi romaanist „Nicholas Nickleby“.

Bulgaaria lavastaja Mladen Kiselov (1943) on aga eesti teatripublikule tuttav lavastustest Vanemuises („Maetud laps“) ja Tallinna Linnateatris („Kes kardab Virginia Woolfi?“, „Amy seisukoht“).

/draamateater.ee/

 

 

(pilt: draamateater.ee)

 

Advertisements
 

Ussitab 15. okt. 2012

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 21:55
Tags:

Vahel ma kardan, et viimaseks jäetud metsapähkel on seest ussitanud.

Leidsin mustandite kaustast sellise lause. Salvestatud 29. aprillil.

Kirjutamisega on viimasel ajal veider suhe. Loen palju kunstikirjandust, vaatan filme ja käin teatris, aga ei suuda oma emotsioone kuidagi edasi anda. Üritan end taas leida. Kirjutamise poole pealt. Isiksusena kadumist nii väga täheldanud pole.

Varsti jälle, sõbrad.