Elamuslood

teater, muusika, kunst, kirjandus, film, fotograafia, tants

Raamatuvaras 19. juuni 2012

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 20:33
Tags: , ,

Lehekülgedelt 552-553:

“Olen sõnu vihanud ja

olen neid armastanud, ning ma

loodan, et olen neid õigesti kasutanud.”

1939. aasta Natsi-Saksamaa. Riik hoiab hinge kinni. Surmal pole veel kunagi nii palju tegemist olnud. 

Liesel Meminger, üheksa-aastane tüdruk, asub elama kasupere juurde Himmeli tänavale Müncheni lähistel. Tema vanemad on saadetud koonduslaagrisse. See on lugu Lieselist ja elanikest tema tänavas ja tüdruku kõige suuremast varandusest – tema raamatutest. Esimeseks varguseks on “Hauakaevaja käsiraamat”. Tänu akordionistist kasuisale õpib Liesel lugema. Ta jagab oma raamatuid naabritega pommirünnakute ajal ja juudi mehega, kes end tüdruku maja keldris peidab. 

See on lugu sõnade võimest inimhinge toita ja päästa. Loo jutustajaks on Surm.

(Raamatu kaantelt ⇈)

Raamat sobib lugemiseks nii lastele, noortele kui täiskasvanutele. Kõigile, kes tunnevad palavat armastust raamatute vastu ning kõigile, kes seda enda jaoks alles avastavad. Lieseli lugu (mida jutustab Surm) on nii lustlik, kui südantlõhestavalt kurb. Kõik, kellel vähegi südant, suudavad kaasa elada ja kaasa tunda tüdrukule, kes niivõrd lühikese aja jooksul kaotab oma elus pea kõik kallid inimesed ning on sunnitud üha uuesti ja uuesti kohanema. Kohanema algul uue koduga ning seejärel selle kaotusega. Kohanema võõra mehega oma keldris ning siis tema kaotusega. Kohanema.. ah mis ma kõik ikka ette jutustan. Siis pole ju üldsegi nii põnev lugeda. Nagu rikuks lõppu ära.

Ma algul ei osanud kuidagi suhtuda raamatu ülesehitusse – lugu jutustab Surm – ent õppisin kiiresti seda nautima. Surma suhu on pandud niivõrd ilusad sõnad. Eriti meeldis mulle tähelepanu, mis pöörati taeva värvidele ja selle kirjeldamisele. Seda nii läbi Surma kui Lieseli, kes keldris redutavale juudist Maxile väljas toimuvat sõnadesse pani.

Surm:

Lehekülg 16:

Silmitsesin pimestavalt lumivalget taevast, kes paistis liikuva rongi aknast. Ma praktiliselt hingasin teda sisse, kuid ometi lõin ma vankuma. 

Lehekülg 119:

Mõned faktid Stalingradi kohta

1. 1942. aastal ja 1943. aasta alguses oli taevas igal hommikul pleegitatud voodilinavalgeks.

2. Kogu päeva, mil kandsin hingi üle selle, pritsiti seda lina verega, kuni see oli läbi imbunud ja rippus raskelt maapinna poole.

3. Õhtul väänati see välja ja valgendati uuesti, valmis järgmiseks koidikuks. 

Kas teate seda tunnet, kui keegi teine sõnastab teie mõtteid ideaalselt ja te ei tea, kuidas ta seda teeb? Markus Zusak on seda minu mõtetega teinud.

Mõned näited:

Lehekülg 350:

Vihm nagu hall pliiatsiteritamispuru.

Lehekülg 225:

Tema hääl klammerdus, justkui oleks sel küüned. Ta surus selle tüdruku lihasse.

Lehekülg 113:

Ta mõistis, et kui oleks olnud pime, oleks pisar olnud musta värvi.

Ja siis mõned näited selle kohta, miks raamat oma sõnade (ja sõnastusega) niivõrd hinge läks:

Lehekülg 31:

Kusagil kogu selle lume sees nägi ta oma kaheks murtud südant. Kumbki pool hiilgas ja tuksles kogu selle valge all. Ta märkas talle järele tulnud ema alles siis, kui tundis kondist kätt oma õlal. Teda kisti eemale. Tüdruku kurgu täitis soe karje. 

Lehekülg 231:

Kujuta ette naeratamist pärast kõrvakiilu saamist. Ja siis mõtle, et peaksid seda tegema kakskümmend neli tundi ööpäevas.

Seda juudi varjamine tähendaski.

Ma isegi ei varja, et mida lähemale raamatu lõpp jõudis, seda rahutumaks ma muutusin. Silmad olid pisaraid täis ja sõnu oli juba keeruline seletada, ent oli vaja edasi kiirustada. Teada saada, mis juhtub. See juhtub vaid siis, kui oled loos nii sees, et ei taha seda hetkekski pooleli jätta.

Üks märge hilisõhtuselt lugemiselt:

Pigistan “Raamatuvargas” esinevate vigade ees silma kinni, sest ülejäänud lugemine on seda väärt ja pilk ruttab edasi.

Üldjuhul häirivad kirjavead mind. Ma mõtlen Häirivad. Suure algustähega. See tähendab minu jaoks seda, et keegi on oma tööd lohakalt teinud või pole piisavalt palju hoolinud. Punase Raamatu sarjas leidub vigu oi-oi kui palju ja Coelho Palverännakus olid täpitähed tihti kaotsi läinud. Ja mind häiris see. Kohutavalt. Raamatuvaras oli erand.

Advertisements
 

Rõõm raamatutest.. veel ja veel ja veel.. 11. juuni 2012

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 14:05
Tags: ,

Mu korter upub tasapisi raamatutesse, aga pole kunagi rohkem hinganud.

Oh seda rõõmu raamatutest ja nende kaante vahele peidetud aaretest.

*

(Olen kunagi märkinud pildi autoriks bishbarneybee – pole päris kindel, kas kasutajanimi kuskil või pärisnimi Bish Barney Bee?)