Elamuslood

teater, muusika, kunst, kirjandus, film, fotograafia, tants

Viisakus 10. apr. 2012

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 01:06
Tags:

Tahaks inimestelt küsida kas nad on õnnelikud? Kas nad tunnevad armastust? Kas nad armastavad? Kas neid armastatakse? Kas nad tunnevad viha? Ängi? Mis neid naeratama paneb, kurvaks teeb? Mis on viimane raamat, mis nende elu raputamas ja miks? Kas nad on oma valikutega rahul ja ärkavad iga päev rõõmuga? Kas nad on ümbritsetud headest inimestest ja tegudest? Kuhu nad reisida tahaksid? Kas nad tunnevad end vabalt päeval või öösel? Mida nad kardavad? Mis on nende eredaim lapsepõlve mälestus? Kas neil on talismane?  Uskumusi ja elufilosoofiaid jagada?

Selle asemel räägime ilmast ja muust tühjast-tähjast..

Advertisements
 

7 Responses to “Viisakus”

  1. anynomous Says:

    be the first one who asks questions like that 😉

  2. e. Says:

    Aga küsi neid küsimusi, räägi neid jutte. See mõnikord algul ehmatab, aga tegelikult inimestele meeldib.

  3. Katariina Says:

    Aga siis küsigi! Elu on palju selgem ja lihtsam kui arvame. Maailma muutmist saame alustada ainult iseendast.

  4. viinamarjad Says:

    Tore on vastukaja saada. Aitäh!
    Olen siiani võõraid inimesi tänaval, teatris, tööl šokeerinud oma lähenemistega – “Tere! Teil on väga vinged prillid!” See on üks vähestest kommentaaridest, mis positiivset vastukaja sai. Mulle tundub, et eestlased ei tunne end mugavalt, kui nendega rääkima tullakse. Ja seda enam ma seda teha tahaks.

  5. Laura Barbo Says:

    Mul on aastaid olnud stampküsimuseks “Kuidas sul isiklikus elus läheb?” Selmet küsida ainult, et kuidas sul läheb 😀
    Pahatihti vastatakse küll “Mul ei ole isiklikku elu” vms. Aga aeg-ajalt saab ka midagi teada 🙂

  6. Piia-Helin Says:

    Hehe.. armas mõte.. ja ma olen viimasel ajal ka jõudnud sinna punkti, kus ma tahaks ja läheks ja ütleks. Sotsiaalpsühholoogia loengus arutlesime sel teemal, et mis eestlastel viga on- me ei ütle kunagi kellelgi kui meile miski meeldib, aga kritiseerima oleme küll kärmed. Ja järgnes minu komplimentidelaviin kõikide heade asjadega, mis mind rõõmsaks olid teinud..eile nägin ühte lahedat oranži pintsakut..aga ma ei julgenud..nii palju siis laviinist ja selle jätkust… kuivas kokku- kas laviin saab üldse kokku kuivada?

  7. viinamarjad Says:

    Vahel ütleb sisetunne, et pole vaja minna. Või siis oled viimati just negatiivset vastukaja saanud (ka pilgud loevad). Siis tekibki see tunne, et ei, ma parem ei lähe ligi.
    Vahel piisab ka naeratusest. Sa vaatad seda inimest ja tema oranži pintsakut ja naeratad talle silma vaadates. Siiralt. Lihtne, aga mõjus!
    Tunnen sust puudust – komplimentide laviiniga või ilma!


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s