Elamuslood

teater, muusika, kunst, kirjandus, film, fotograafia, tants

Mee hind 21. märts 2012

Märts on teadagi teatrikuu. Sellele mõeldes on lausa piinlik tunnistada, et pole see kuu ühtegi teatriteemalist sissekannet teinud.

Täna käis Ugala Tallinnas. Teater NO99s. Etendusega “Mee hind.” Lavastas Ott Aardam.

Mõnikord on selline tunne, isegi siis, kui kõik on korras, isegi siis, kui ilm on ilus, kui tööpäev on selja taga, isegi siis, kui lapsed mängivad kõrvaltoas, isegi siis võib ta ligi hiilida, selline… selline rumal… tunne või… ei tea, kas see on teistel ka nii… tahaks teada… kangesti tahaks… aga see on nagu mesilastaruga, tahaks näha, kuidas nad seal sees elavad ja toimetavad, võib ju lennuavast sisse piiluda, aga midagi ei näe – pime ja halvemal juhul võid nõelata saada. Aga kui olekski mõni taru seest valgustatud, kas siis prožektoriga nagu teatris või taskulambiga, siis, ma arvan, näeks seal hoopis midagi muud, kui ootasid- aga see oleks ju… äkki ajaks hoopis naerma, see oleks ju väga hea.

/ugala.ee/

Kui enne etendust Ugala kodulehte uurisin, et aimu saada, millega tegu, ei saanud ma kohe midagi aru. Nüüd tundub see sissejuhatus niivõrd loogiline. Etüüdid justkui elust enesest. Poisid naerutasid inimesi situatsioonide ja hoiakutega, mida me kõik kindlasti varem kohanud oleme, aga pole kunagi nendele pikemalt mõelnud. Remondimees rääkimas armastusest, Mexico City’st ja enda ameti alavääristamisest. Korteriomanik, kes kangesti kõigile naabritele meeldida tahab, et siis pööning välja ehitada. Presentatsioon mee hinnast ja miks see langeb – “olen ma liiga laiali valguv?” Ühe poe lugu sellest, kuidas säästust sai saast ja lõhe lohe. Ma vist ei pea siis lõppu lisamagi ja palju muud.

Mulle meeldiks mõelda etendusest, kui huumorist Ugala stiilis. Nad ei ole viimasel ajal mind üheski etenduses pettuma pannud. Ma ei tea, mis Martini Milli näo nii mitte tõsiselt võetavaks muudab. Vahest need moosivarga põselohud, aga need mõjuvad etendustes nagu “Mee hind” nii õigelt. “Amadeusis” olid need samamoodi suureks boonuseks. Ulakas Mozart peabki olema moosivarga nägu.

Minu uueks Ugala lemmikuks on kujunemas Aarne Soro. See kuidas ta surmtõsise näoga nii jaburaid rolle suudab välja mängida nõuab minult kummardust. Võite öelda, et näitleja seda tegema peabki, aga tema puhul mõjub see kordades paremini. Millil ja näiteks NO99 näitlejal Jaak Printsil ongi sellised näod, mis lausa nõuavad aeg-ajalt jaburaid rolle. Seda enam Soro üllatab.

Sorol ja Millil pikemalt peatudes ei pea ma silmas seda, et Rämmeld ja Ingi halvema töö oleksid teinud. Kindlasti mitte. Räägin lihtsalt enda üllatusmomentidest ja hetkeemotsioonidest.

Ja Ivar Põllu. Sinu muusikalistes valikutes pole ma kunagi kahelnud.

Advertisements
 

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s