Elamuslood

teater, muusika, kunst, kirjandus, film, fotograafia, tants

Solipsist 25. märts 2012

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 11:12
Tags: , ,

Midagi värvilist siia tärkava kevade halli sekka.

Aitäh, Linnu!

 

Mee hind 21. märts 2012

Märts on teadagi teatrikuu. Sellele mõeldes on lausa piinlik tunnistada, et pole see kuu ühtegi teatriteemalist sissekannet teinud.

Täna käis Ugala Tallinnas. Teater NO99s. Etendusega “Mee hind.” Lavastas Ott Aardam.

Mõnikord on selline tunne, isegi siis, kui kõik on korras, isegi siis, kui ilm on ilus, kui tööpäev on selja taga, isegi siis, kui lapsed mängivad kõrvaltoas, isegi siis võib ta ligi hiilida, selline… selline rumal… tunne või… ei tea, kas see on teistel ka nii… tahaks teada… kangesti tahaks… aga see on nagu mesilastaruga, tahaks näha, kuidas nad seal sees elavad ja toimetavad, võib ju lennuavast sisse piiluda, aga midagi ei näe – pime ja halvemal juhul võid nõelata saada. Aga kui olekski mõni taru seest valgustatud, kas siis prožektoriga nagu teatris või taskulambiga, siis, ma arvan, näeks seal hoopis midagi muud, kui ootasid- aga see oleks ju… äkki ajaks hoopis naerma, see oleks ju väga hea.

/ugala.ee/

Kui enne etendust Ugala kodulehte uurisin, et aimu saada, millega tegu, ei saanud ma kohe midagi aru. Nüüd tundub see sissejuhatus niivõrd loogiline. Etüüdid justkui elust enesest. Poisid naerutasid inimesi situatsioonide ja hoiakutega, mida me kõik kindlasti varem kohanud oleme, aga pole kunagi nendele pikemalt mõelnud. Remondimees rääkimas armastusest, Mexico City’st ja enda ameti alavääristamisest. Korteriomanik, kes kangesti kõigile naabritele meeldida tahab, et siis pööning välja ehitada. Presentatsioon mee hinnast ja miks see langeb – “olen ma liiga laiali valguv?” Ühe poe lugu sellest, kuidas säästust sai saast ja lõhe lohe. Ma vist ei pea siis lõppu lisamagi ja palju muud.

Mulle meeldiks mõelda etendusest, kui huumorist Ugala stiilis. Nad ei ole viimasel ajal mind üheski etenduses pettuma pannud. Ma ei tea, mis Martini Milli näo nii mitte tõsiselt võetavaks muudab. Vahest need moosivarga põselohud, aga need mõjuvad etendustes nagu “Mee hind” nii õigelt. “Amadeusis” olid need samamoodi suureks boonuseks. Ulakas Mozart peabki olema moosivarga nägu.

Minu uueks Ugala lemmikuks on kujunemas Aarne Soro. See kuidas ta surmtõsise näoga nii jaburaid rolle suudab välja mängida nõuab minult kummardust. Võite öelda, et näitleja seda tegema peabki, aga tema puhul mõjub see kordades paremini. Millil ja näiteks NO99 näitlejal Jaak Printsil ongi sellised näod, mis lausa nõuavad aeg-ajalt jaburaid rolle. Seda enam Soro üllatab.

Sorol ja Millil pikemalt peatudes ei pea ma silmas seda, et Rämmeld ja Ingi halvema töö oleksid teinud. Kindlasti mitte. Räägin lihtsalt enda üllatusmomentidest ja hetkeemotsioonidest.

Ja Ivar Põllu. Sinu muusikalistes valikutes pole ma kunagi kahelnud.

 

Unesnõidujast 13. märts 2012

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 18:45
Tags: , , , ,

“Märkasin, et Üllari paremal käel puudub pöial. tean küll, et pole ilus seda põrnitseda, aga see on huvitav – tahaks näpuga puudutada. Kas luu on puhtalt maas või on mingi väike kild sisse jäänud? Liiguta pöialt! Kas könt liigub? Fantoomvalusid esineb? Aga unes on sul pöial ikka alles või?”

Huvitav kuidas ma kodumaisest kirjandusest ausust otsin. Margus Tamm pakkus seda ühel või teisel määral. Või mõlemal. Kogu raamat oli tema lugu. Või lood tema loost. Kaanelgi seisab 2006 kuni Mehhiko. Nauditav lugeda. Voolav on vast sõna mida otsin.

“Aga noortel on idee, et nad võivad saada oma töö eest tasu, neil on ettekujutus õiglase tasustamise võimalikkusest. Selline illusioon võibki kergesti tekkida välismaal pakutavatest palkadest, mis on mõistagi palju suuremad, kui siin harjunud ollakse. Siis võib tõesti tekkida tunne, et sa oled jõudnud olukorda, kus sa sooritasid tasakaalustatud tehingu, et tasu on töö vääriline. See kõlab ju toredalt, aga tegelikult see on lõks. Sest kui sa tunnistad, et sa saad oma töö eest õiglast tasu, siis tuleneb sellest ühtlasi, et see, mida sa teed, on mõõdetav. Aga kõik, mis on mõõdetav, on tühine, sest iga numbri kohta võib nimetada teise numbri, mis on kümme korda, miljon korda suurem. Mina ei arva kunagi, et mulle tasuti nüüd õiglaselt. Mitte kunagi. Sest niimoodi ei tohi mõelda.”

Seda lõiku nüüd üle lugedes tuleb meelde tänane hommik tööl. Esimene klient küsis mult kas meil midagi juua ka pakutakse. Järgnes kiire küsimus, et kas midagi ka tasuta saab. Minu vastus, et omanikud on kindlad hinnapiirid määranud ja mul pole selle üle mingit võimu sain päris pika monoloogi maailma rahavõimust, kapitalismist ja sellest kuidas valitsus on vaid näiline ja tegelikult valitsevad rahahaid. kapitalistid. Vesi mille ma talle hiljem ravimi andmiseks andsin (ilma tasuta, otse kraanist) maitses tema jaoks väga hästi “ja mis peamine – tasuta!” Mulle pakkus mees huvi. Oleksin temaga hea meelega pikemalt vestlema jäänud. Vanem, veidi räsitud ent viisaka olemisega. Huvitav millega ta tegeleb? Ma pole päris kindel, kuhu selle looga jõuda tahtsin, aga vahest see polegi kõige olulisem.

 

 

Ootuses… 11. märts 2012

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 00:44
Tags: , ,

Olen iga päev jälginud lumepiiri taandumist ja tundnud jääd oma jalge all. Olen oodanud vihma ja nüüd kui ta tuli ei ole ta õige. Kevad ei ole veel käes. Aga ootusseeme on idanema pandud.