Elamuslood

teater, muusika, kunst, kirjandus, film, fotograafia, tants

Ajaviiteks 28. sept. 2011

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 15:07
Tags: , ,

Istun Revalis ja mu kõrval pusib üks väike marakratt oma koduste ülesannete kallal. Istub siin täitsa üksi, sööb šokolaadi eklääri. Arvan, et ta on mõne tähtsama nina (või siis muu töötaja) laps, sest üks püsikunde (Rauno, see välismaa mees!) just ütles talle tere. Tagasi koduste ülesannete juurde, arvud saavad kirja aga tänu kalkulaatori ekraanile. Vot teile nalja! Ma arvan, et ta on umbes 8 ja mina samas vanuses lahendasin kõik oma liitmised ja lahutamised peast. Ja veel nautisin seda. Aga see selleks. Tegelikult ma tahtsin öelda, et ta on nii vahva. Ma ei oska seletada miks. Vahva sellisel väikse lapse moel. Moel, mil see ei vajagi seletamist. Sa lihtsalt näed seda ja see teeb sinu tuju ka heaks.

Tänaval tuli minu juurde üks Hare Krishna, kes rääkis minuga vene keeles. Ma ei jäänud seisma ja ütlesin, et ei taha talt raamatuid. Järgmine Krishna aga suutis mu kinni pidada. Vestlesime oma viis minutit inglise keeles ja ta suutis mulle niivõrd positiivse mulje jätta. Stanislav, Lätist, aga elab Eestis. Ta ütles, et talle meeldib siin, aga inimesed on kohati igavad. Kõik on üks hall mass ja talle meeldis, et ma naeratavana ja huvitavate sukkadega (http://www.besty.ee/charlied.html) kohe silma paistsin. Rääkisime veel veidi krishnadest ja nimedest ja muust ja ta suutis mulle nii hea tunde tekitada. Positiivse energia vahetus.

Miks ma otsustasin selle kõik siia kirja panna? On täiesti võimalik 15 minuti jooksul endale hea tuju tekitada, kui jälgid inimesi enda ümber. Isegi kui nad on võõrad. Alati leiab midagi positiivset ja tavaliselt inspireerivad nad mind mingil määral. Kas oma lihtsuse, positiivsuse, ekstravagantsuse või muuga. Inimesed. Ilusad ja head.

/Võib täheldada, et ma olen jälle oma selles staadiumis, kus elu on lill ja armastan inimesi ja nende olemisi enda ümber./

 

Three Kingdoms 19. sept. 2011

Teater NO99. Münchner Kammerspiele. Lyric Hammersmith. Simon Stephens. Sebastian Nübling. World Stage Festival. Lars Wittershagen. Ene-Liis Semper. Seitse näitlejat Eestist, kolm Saksamaalt, kolm Londonist.

“Three Kingdoms” on Simon Stephensi näidend, mis uurib Euroopa ja inimteadvuse kõrvalisi paiku. Tegevus rullub lahti üle kogu mandri, ta liigub tsentrites ja perifeeriates, baarides ja kontorites, tubades ja metsades. Lugu, mis algab peekonite ja munaga, lõpeb müstilises tundamatuses. Kaks detektiivi alustavad jõhkra kuriteo uurimist ning leiavad end peagi keset inimkaubanduse kõige veidramaid tüüpe. Siin äris laenu ei anta ja krediiti ei võeta. Siinsed tehingud on alati lõplikud. Kohtumised, mis peaksid uurimist edasi viima, moodustavad lõpuks sõlmede, tagasilöökide, läbipõimumiste ja petlike näivuste keeruka mustri.  

Laval Risto Kübar, Rupert Simonian, Ferdy Roberts, Nick Tennant, Gert Raudsep, Jaak Prints, Cigdem Teke, Sergo Vares, Mirtel Pohla, Lasse Myhr, Steven Scharf, Rasmus Kaljujärv, Tambet Tuisk.

/Teater NO99 uudiskiri ja www.no99.ee/

Briti, saksa ja eesti politseinikud, mees- ja naisprostituudid, pornokuningas, noor Tommy, kes oli valel ajal vales kohas, lennujaam, hotell, ülekuulamisruum, saun, pornopesa, Risto Kübara laulud ja litsakas Eleanor, alusetud ja alusega süüdistused. Mõrva uurimine, mis viib Britid Saksamaale ja sealt edasi Eestisse. Lugu, mis mulle nii tohutult meeldis tänu oma kiiksule ja sinu enda keskendumisvõimele. Kas märkad põhistseeni tagust tegevust ja kas oled võimeline jälgima tegevuse korduvusi erinevate inimestega. Etendus nagu film. Nagu film minu maitsele.

Kõige enam kiitust muidugi britile, Nick Tennantile, Ignatius Stone’i rolli eest. Võiks öelda, et peategelane kogu etenduse vältel ja ta mängis oma osa nii kuradi usutavalt. See tähendab minu raamatus ka seda, et hästi mängitud.

Teine lemmik oli kindlasti meie oma Risto Kübar, kes suutis suurepäraselt välja mängida kõik oma erinevad rollid – laulja, julm poiss-sõber, lits Eleanor jt.

Mirtel Pohla aus ja õrnake tegelaskuju väärib eraldi välja toomist ja erinevate keeltega (eesti, vene, saksa, inglise) mängimine tuli suurepäraselt välja. Eesti publik muheles arvan viimse üheni, kui inglise või saksa kutid eesti keelseid lauseid sisse väänasid.

Näitemängu väliselt minu sügav kummardus Simon Stephensile. Lugu oli lihtsalt nii (!!!) kuradi hea. Sain tema endaga sellest ka rääkida ja minu üllatuseks olid talle mõned kindlad raamid ette antud ja tegu oli tellimustööga. Lisaks julgustas tüüp mind ennast edasi kirjutama.

Väike teaser.

+

(pildid www.no99.ee/Ene-Liis Semper)

 

A dance for one 18. sept. 2011

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 23:11
Tags: , ,

Kaunis. Lihtsalt kaunis.

 

15. sept. 2011

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 15:20
Tags:

Kodu koristades võiks segadus peas ka laheneda.

 

Tühermaa 12. sept. 2011

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 17:40
Tags: , , , ,

NÄIDENDIST
„Tühermaa“ on võrratu mitmekihiline ja kahel ajatasandil mängiv filosoofiline suhtedraama. Tükk on täis põnevust, ootamatuid pöördeid, traagikat ja enam või vähem musta huumorit. Pealtnäha tavaliselt alanud lugu saab täiesti erilise puändi. Kõiki tüki probleeme võib leida ka tänases Eestis. Mõnedki lahendused jätab autor vaataja otsida.

www.raaaam.ee

Kõigepealt atmosfäärist. Kohaks Viinistu Kunstimuuseumi katlamaja. Saal oli suur ja hämar – vaatamata kümnetele lampidele, mis mööda ruumi laiali olid laotatud. Toolid olid plastmassist (aiatoolid), mis samuti mööda treppe justkui suva järgi asetatud. Samas kui üritasid seda veidi enda järgi sättida said aru, et need on siiski kuidagi moodi kinnitatud. Järelikult pole kõik nii juhuslik kui näib. Hämar ja kõle ent ometi kummastavalt maagiline ruum sobis lavastuse süžeega kokku kui valatult.

Sisenedes võisid märgata, et isa (Margus Prangel) ja poeg lamasid juba oma madratsitel. Üks rahulikult kõhuli, etenduse ootuses ehk, ja teine kärsitult ringi vaadates. Ega seda ette ka heita ei saa. Kutt oli noor ja proovi sa ainult last vaikselt lamama jätta samal ajal, kui saal täitub kõiksuguste põnevate nägudega.

Lavastuse alguses, nagu ma arvasin, et juhtub, läks kogu ruum kottpimedaks. Valgusmäng toimus üldse kas väikeste laualampide või tribüüni alt kiirgavate prožektorite abil. Küünlad olid ka olulised. Vähemalt alguses.

Lugu mehest, kes oma mõtetes elas sõjaolukorras ja sõdurina. Lugu naisest, kes igatses reaalsusesse oma meest ja palkas selle saavutamiseks kamba kavalpäid. Lugu pojast, kes imetles oma isa ja tegi kõik, et talle meelepärane olla. Lugu kambast, kes suuresti raha välja pettes tõid reaalsusesse tagasi pereisa. Lugu tööst ja unelmast. Reaalsusest ja selle puudumisest.

Olen liiga kaua selle etenduse kirjeldamist edasi lükanud ja kaotamas emotsiooni, mis mind pärast nähtut valdas. Mäletan, et mulle meeldis ja samas arvasin, et asjad venisid ja liiga palju pimedust tekitas unisust. Reaktsioon nähtule aeglustus või märkasin vähem, kui oleksin tahtnud.

Kiitus Elina Reinoldile, kes nagunii mu lemmikute hulka kuulub. Ta hääl juba kutsub kuulama ja vaatama. Vinge naine!

See postitus on sisulage ja samas mitte. Eks te ise otsustage.

Lavastaja Marat Gatsalov (Venemaa)
Kunstnik Oksana Peretruhhina (Venemaa)
Näitlejad Elina Reinold (vabakutseline), Raimo Pass (Draamateater), Margus Prangel (Draamateater), Nero Urke (vabakutseline), Marko Leht (vabakutseline), Jüri Tiidus (vabakutseline), Rain Sammelselg jt

www.raaam.ee