Elamuslood

teater, muusika, kunst, kirjandus, film, fotograafia, tants

Härra Biedermann ja tulesüütajad 22. mai 2011

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 21:06
Tags: , ,

„Härra Biedermann ja tulesüütajad“ on äsja Tallinna Linnateatriga liitunud noore näitleja Kristjan Üksküla debüütlavastus koduteatris.

„Armsad vaatajad! Härra Biedermann, meie ebatõenäolise loo kangelane, ootab juba. Te näete teda kamina ees ajalehte lugemas, aga tema teid ei näe … Teie kõik, armsad vaatajad, tunnete härra Biedermanni, kuigi ehk mõne teise nime all. Peale selle, et ta on heasüdamlikult loobunud kõikidest erilistest tundemärkidest, paistab ta veel silma õitsva tervise poolest, mille tõttu ta iga katastroofi puhul kuulub alati ellujäänute hulka. Ma ei tahaks mingil määral juba ette mõjutada teie isiklikku arvamust härra Biedermanni kohta; tahaksin ainult (niikaua kui me omavahel oleme) lisada: ma olen kindla kavatsusega valinud väljamõeldud katastroofi, nimelt Seldwyla tulekahjuloo, selleks et lugupeetud vaatajaid mitte vapustada, et mitte äratada neis mingit puhtisiklikku kirge, mis ainult rikuks rahuliku ja asjaliku vaatluse mõnu ning teadmiserõõmu, et on siiski olemas katastroofe, mis ei pea ilmtingimata juhtuma.“
Max Frisch, „Härra Biedermann ja tulesüütajad“

(linnateater.ee)

*

Minu jaoks oli lugu kuidagi naiivne. Närviajavalt naiivne. Härra Biedermanni pööningule asub elama mees, kellel on iga tundemärk tulesüütajast ja aja möödudes liitub temaga teinegi võõras mees. Pere teenija on ammu aru saanud, et lugu on kahtlane, kuid tema arvamus on ebaoluline. Ka bensiinikanistrite ilmumisel ei võta härra Biedermann midagi ette. Läheks endast välja, kuid rahuneb peagi maha. Proua Biedermann ilmutab skeptilisust muidugi üles, kuid ühise söögilaua ääres on siiski liiga hirmunud (võib vist nii öelda küll), et võõraid majast välja visata. Tõsi, tegu oli ebatavalise looga nagu lubatud, kuid nii ebatavalisega, et sa ei usu, et see kellegagi juhtuda saaks.

Jutuvestja (Veiko Tubin) on publikule lähemal ja ehedam kui Biedermanni lugu puudutav näitemäng. Minu jaoks jäi see miski olemata, mis oleks raputanud või naeratama pannud nagu muidu peale hea etenduse lõppu. Peale Tubini armsa eheduse jäi veel silma Rain Simmuli ülbe, samas hurmava, tulesüütaja roll. Kahju, et seda nii vähe nautida sai. Siiani kummitab vahel peas tema “no näedsa”, mis oli omamoodi vastiku ent samas nii sarmika häälega öeldud. Ei ütle, et teiste näitemäng hea ei olnud, aga ma ootasin paremat.

Advertisements
 

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s