Elamuslood

teater, muusika, kunst, kirjandus, film, fotograafia, tants

Härra Biedermann ja tulesüütajad 22. mai 2011

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 21:06
Tags: , ,

„Härra Biedermann ja tulesüütajad“ on äsja Tallinna Linnateatriga liitunud noore näitleja Kristjan Üksküla debüütlavastus koduteatris.

„Armsad vaatajad! Härra Biedermann, meie ebatõenäolise loo kangelane, ootab juba. Te näete teda kamina ees ajalehte lugemas, aga tema teid ei näe … Teie kõik, armsad vaatajad, tunnete härra Biedermanni, kuigi ehk mõne teise nime all. Peale selle, et ta on heasüdamlikult loobunud kõikidest erilistest tundemärkidest, paistab ta veel silma õitsva tervise poolest, mille tõttu ta iga katastroofi puhul kuulub alati ellujäänute hulka. Ma ei tahaks mingil määral juba ette mõjutada teie isiklikku arvamust härra Biedermanni kohta; tahaksin ainult (niikaua kui me omavahel oleme) lisada: ma olen kindla kavatsusega valinud väljamõeldud katastroofi, nimelt Seldwyla tulekahjuloo, selleks et lugupeetud vaatajaid mitte vapustada, et mitte äratada neis mingit puhtisiklikku kirge, mis ainult rikuks rahuliku ja asjaliku vaatluse mõnu ning teadmiserõõmu, et on siiski olemas katastroofe, mis ei pea ilmtingimata juhtuma.“
Max Frisch, „Härra Biedermann ja tulesüütajad“

(linnateater.ee)

*

Minu jaoks oli lugu kuidagi naiivne. Närviajavalt naiivne. Härra Biedermanni pööningule asub elama mees, kellel on iga tundemärk tulesüütajast ja aja möödudes liitub temaga teinegi võõras mees. Pere teenija on ammu aru saanud, et lugu on kahtlane, kuid tema arvamus on ebaoluline. Ka bensiinikanistrite ilmumisel ei võta härra Biedermann midagi ette. Läheks endast välja, kuid rahuneb peagi maha. Proua Biedermann ilmutab skeptilisust muidugi üles, kuid ühise söögilaua ääres on siiski liiga hirmunud (võib vist nii öelda küll), et võõraid majast välja visata. Tõsi, tegu oli ebatavalise looga nagu lubatud, kuid nii ebatavalisega, et sa ei usu, et see kellegagi juhtuda saaks.

Jutuvestja (Veiko Tubin) on publikule lähemal ja ehedam kui Biedermanni lugu puudutav näitemäng. Minu jaoks jäi see miski olemata, mis oleks raputanud või naeratama pannud nagu muidu peale hea etenduse lõppu. Peale Tubini armsa eheduse jäi veel silma Rain Simmuli ülbe, samas hurmava, tulesüütaja roll. Kahju, et seda nii vähe nautida sai. Siiani kummitab vahel peas tema “no näedsa”, mis oli omamoodi vastiku ent samas nii sarmika häälega öeldud. Ei ütle, et teiste näitemäng hea ei olnud, aga ma ootasin paremat.

 

Meilboksi rõõmud 11. mai 2011

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 22:27
Tags: , ,

Tere,

siin NO99 Põhuteatri server.

Jah, see olen mina
aga ma olen nüüd siin
ja kirjutan teile
sest olen veits meeleheitel
ma ei saa aru, mis toimub
kus on kõik need kunstisõbrad
kõik need targad ajakirjanikud
kes ju teavad, mis on maailmas praegu nimi
kus nad kõik on
kes peaksid teile ütlema,
et maikuu NO99 Põhuteatris on selline maikuu
et isegi Münchner Kammerspiele on meie peale kade
(nad ise ütlesid)

sest siin tuleb täiesti pöörane otseülekanne Viinist
kus mängitakse “Kirsiaeda”
mille lavastas soomlane (Smeds)
ja kus näitlevad parimad näitlejad, keda Leedul pakkuda
(aga Leedus on näitlejad sama head kui korvpallurid)
ja see on tõesti väga lahe lavastus
ja selle nägemine on once-in-a-lifetime-opportunity
ilma mingite kahtlusteta
sest meie teada on see selle “Kirsiaia” viimane etendus maailma ajaloos

või Fred Frith
inimesed, kes teavad midagigi muusikast
on öelnud, et tema – improviseerija – on selle suve täielik tipphetk
need inimesed on näinud aastaid vaeva
et Frith siia tuleks
ja nad ütlevad, et isegi inimesed, kes ei tea midagigi muusikast
saavad tema kontserditelt alati väga laheda elamuse
see on tõesti muusika
mitte clayderman

ja muidugi Ray Lee
oi, Ray Lee
mees, kelle me panime Põhuteatri programmi kõige esimesena
Semperil ja Ojasool oli ikka veel kõrvus see muinasjutuline atmosfäär
mille Ray Lee oma “Sireni” käigus lõi
uhke ja võimas
õrna ja poeetiline
kerge ja puhastav
täpselt see, mida kogu Põhuteatri programm endas kannab
võib-olla mõni teist kardab sõna “heliinstallatsioon”?
ärge kartke
see on sama mis kontsert
see on parem kui kontsert
sest siin pole esinejaid ja kuulajaid
on keskkond
mille osaks oleme me kõik
– ja just see on ka Põhuteatri point

Aga jah
ükski kultuuriajakirjanik neist ei kirjuta
nad on praegu ilmselt objektil
Väike-Munamäel on ju tulemas malevapäevad

Näeme varsti
ma loodan

Põhust olen ma võetud
ja põhuks pean ma saama

*

Omalt poolt lisaksin: http://pohuteater.no99.ee/#/programm

 

Ballettmeister 10. mai 2011

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 00:11
Tags: , ,

On südasuvi 1940 Eesti vabariigis. Taevas sirab kolm päikest.

President Päts võtab Oru lossis vanni. Korraga saabuvad hallide mantlitega mehed, kes ütlevad: „On aeg”, ning viivad presidendi ära…

Samal ajal toimuvad ühel staadionil kergejõustikuvõistlused. Tuletõrjujad Johannes ja Erik ootavad parasjagu oma vasaraheite järjekorda, kui esimene neist äkitselt minema tormab. Erik vaatab ringi – staadioni ääres seisavad ja sosistavad hallide mantlitega mehed – õhk on ärevusest paks. Murelikuna otsustab ta sõpra otsima minna ning võtab juhuslikult vastu saatusliku telefonikõne. Kuuldud ülisalajane info suunab ta presidendi jälgedele…

Ja see on alles algus.

(endla.ee)

*

Operatsioon Sõleke. Neli meest saadetakse presidendile järele. Neli meest, kes ei jaga tantsust maad ega ilma, esinevad rahvatantsuansambel Sõlekesena. Neist priskeim ballettmeistrina. Lugu sellest, kuidas tants võidab südamed ja salaoperatsioonid ei jää kunagi vaenlaste eest peitu. Seiklused, armumised, püssipaugud ja ebameeldivad inimesed. Kartus ja esinemine raamatu järgi. Tükike ajalugu ja fantaasiat ühes etenduses. Huumor ja pisarad. Publikut haarati kaasa nii lugude kui tantsudega. Identiteedimuutus ja uued rollid vanas kehas.

Parim, mida üks etendus teha võib, sai tehtud. Väljusin saalist naeratusega, mis kestab siiani. Sain kinnitust oma teatrilembusele ja kunstiarmastusele üldiselt. Hea asi toob miski seletamatu soojuse kehasse.

(pilt: endla.ee)

 

Youdream 9. mai 2011

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 16:16
Tags: , ,

Lavastuses “Youdream” näeme me telesarja, mille peaosas on 7 võistlejat erinevatest riikidest. Nad kohtusid suhtlusportaalis, kus inimesed räägivad üksteisele oma unenägusid. Aga siis muundub lava nii, et nende unenäod muutuvad reaalsuseks. Mis on reaalsus ja mis kujutlus? Mis on teater ja mis film? Kes on näitlejad ja kes vaatajad?

Karenil Taanist kasvas järsku peenis, mille ta isa karistuseks jälle ära lõikas. Itaallasele Roch`ile toodi restoranis pitsa, mille katteks oli väike alasti naine. Ja poolakas Agata nägi end ümbritsetuna 27 päkapikust, kes kutsusid teda emaks. Ühte, kes türgi keelt rääkis, ta ei mõistnud.

Need on kõik tõelised unenäod, mida Eurooplased on Youdream`ile jutustanud. Logi sisse ja külasta lehte Youdream.be. Piiludes Euroopa alateadvusse, võib sul tekkida soov üles laadida ka enda unenägu…

Saa etenduse allikaks, inspiratsiooniks – Superamas võib valida sinu unenäo ja selle lavale seada.

“…sest reisimine läbi unenägude näib tänapäeval turvalisem.”

(pot.ee)

Etendus oli pea kõik, mis POTi lehel kirjeldatud ja samas midagi nii palju enamat. Peale reaalajas korraldatud videochati ja ühe mehe unenäo pöörduti publiku poole, et nende unenäod lavale tuua. Algul häbelikena ei julgenud keegi küll kätt tõsta, kuid hiljem tahtis, julgen arvata, pea igaüks oma unenägu uut kuju saamas näha. Trupp ei mänginud unenägusid läbi sõna-sõnalt vaid võtsid selle mõtte ja tegid sellest hoopis midagi uut. Huumoriga ei koonerdatud ja emotsioonita ei jäetud.

See on üks nendest etendustest, mida on raske sõnadesse panna. Etendus on selline, milliseks publik ta teeb. Mis mulle kõige enam meeldis oli see, et sain nautida teatrit inglise keeles ja enda jaoks uusi inimesi avastada.

(pilt: pot.ee)

 

Üks neist isiklikest 1. mai 2011

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 03:20
Tags: ,

Vahel vajame meeldetuletusi. Unustades unistamise muutub elu kordi värvivaesemaks. Trotsides ebameeldivat naeratan üksi öös. Hingel on hea.