Elamuslood

teater, muusika, kunst, kirjandus, film, fotograafia, tants

Andestust 28. apr. 2011

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 12:14
Tags: , ,

Väljas on päike ja peas keerlevad mõtted eksamitest. Olen käinud teatris ja tantsu vaatamas ja lihtsalt pole jõudnud millestki kirjutada. Kui hästi läheb saab nädala lõpuks kirja pandud Antigone, Härra Biedermann ja tulesüütajad ja Isapuue. Seniks aga naasen ma ühiskonna eksami lainele ja jätan selle loo siia ajani mil naasen:

Advertisements
 

Ten minutes older – the trumpet 16. apr. 2011

Tuntud Jim Jarmuschi fänniga olen ette võtnud kõik tema filmid. Seekord oli järg “Ten minutes older – the trumpet’il”. Ma olin varem teadlik, et see on mingil määral sarnane “Coffee & cigarettes’ile”, sest film koosneb erinevatest osadest. Mida ma aga ei teadnud oli see, et igal osal on erinev režissöör.

Võtame algusest:

1. “Dogs have no hell” – Aki Kaurismäki

Meeldis osatäitjate valik ja süžee. Ja kellad.

2.  “Lifeline” – Victor Erice

Veresidemed ja selle tähtsus. Beebil on midagi viga ja inimesed jätavad momentaalselt pooleli selle, mis teevad, et vaatama minna mis juhtunud on. Sugulus tähendas selles osas inimestele rohkem kui seda, et saadakse korra-paar aastas kokku, et kooki süüa.

3. “Ten Thousand Years Older” – Werner Herzog

Hõimud on välja suremas. Ühest inimkaugest hõimust aastate vahega filmitud materjal. Mulle meeldis põliselanike elurõõm (kuigi pealiku moodi mees põdes hiljem tuberkuloosi) ja veidi kurvaks tegi nii-öelda uuest põlvkonnast rääkimine – ei taheta oma juurtest rääkida ja pigem öeldakse neist lahti ning tahetakse linna ära kolida.

4.  “Int. trailer night” – Jim Jarmusch

Üllatavalt mitte midagi ütlev osa minu jaoks.

5. “Twelve miles to Trona” – Wim Wenders

Üks kahest lemmikust. Mees kes sõidab haiglat otsides samal ajal kui tee ta silme ees virvendab, voolab ja väriseb. “Those are grown-ups cookies”

6. “We wuz robbed” – Spike Lee

Presidendivalimistest. Ei pakkunud pinget.

7.  “100 flowers hidden deep” – Kaige Chen

Ojaaa! Vanemast mehest kes kutsub kolimisteenuse pakkujad oma olematust majast vara transportima. Ta teab täpselt, kus mis asuma peaks ja saadab mehi nende vedamisel, et nad ikka ettevaatlikud oleksid. Mehed muidugi võtavad seda naljaga, kuid peale bossi (?) kõnet teevad asja kaasa. Hetk kus üks meestest unustab end ja viskab teisele tikud, samal ajal vaasi vedades, näeb vana mees kuidas tema vaas kildudeks kukub ja hakkab nutma. See hetk on nii kurvalt ilus ja mehed vaatavad üles puu poole ning näevad maja, millest nad asju välja veavad. Kurjam kuidas ma ei oska selle osa ilu ja olu sõnadega edasi anda.

Oma silm on kuningas:

Kokkuvõtteks: Ma ootasin rohkemat ja kui viimane osa oleks olemata olnud (milline sõnade kooslus) oleksin veelgi rohkem pettunud. Tasub vaadata, aga mitte rohkem kui üks kord vahest?

 

Biloxi blues 7. apr. 2011

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 20:13
Tags: , ,

2010. aasta sügisel Linnateatris käivitunud „Kümme teatristarti“ on lavastuste sari, mis annab noortele või muidu algajatele lavastajatele võimaluse tuua publikuni oma esimene töö professionaalses teatris. „Biloxi blues“, mille toob välja EMTA lavakunstikooli 3. kursuse tudeng Sander Pukk, on teine lavastus, mis “Kümne teatristardi“ raames publiku ette jõuab.

„Biloxi blues“ on näitekirjanik Neil Simoni poolautobiograafilise „Eugene’i triloogia“ teine osa, mille keskmes on noor kirjanikuametist unistav Eugene M. Jerome. 1943. aastal mobiliseeritakse Eugene sõjaväkke, kus ta peab oma saatusekaaslastega kahe ja poole kuu pikkuse väljaõppe jooksul ekstsentrilise seersandi käe all valmistuma sõjaks. Noorus, mis juhuslikult langeb samasse aega Teise maailmasõjaga, ei erine oluliselt noorusest mis tahes muul ajal. Kuuel väga erineva tausta ja maailmavaatega poisil on igaühel oma unistused ning oma hirmud. Väeõppuste sundseisus aga tuleb neil lisaks sõjapidamisele õppida palju üksteise, iseenda ja elu kohta.

(linnateater.ee)

*

Lugu Eugenest, kes tahab kirjanikuks saada, kuid saadetakse sõjaväkke. Põhimõtteliselt on laval kujutatud seda, mida oleme harjunud nägema sõja-sõdurifilmides ja lugema raamatutest.

Lugu sõduripoiste elust ja olust ja sellest kuidas niivõrd erinevad karakterid ühte väeossa ja tuppa saadetakse. Seal peavad nad ninapidi koos hakkama saama.

Lugu esimesest armumisest ja sõduripoiste ihadest.

Lugu prostituudist, kellel on mees ja laps, kuid kes oma keha ka sõjameestega jagab.

Lugu homoseksuaalsusest ja sellest kui suure tabu all see oli.

Lugu karmist seersandist, kellel on oma lugu. Seersandist, kes on karmi käega üles kasvatatud ja kes valib väeosast poisi, keda tema kasvatama hakkab.

Lugu haiget saamisest ja enese leidmisest.

Lugu mis naerutas ja kiskus pisaraid üheaegselt.

Lugu loos – pajatused ja unistused.

Ilus lugu.

Kole lugu.

Kurb lugu.

Lootustandev lugu.

Huvitav lugu.

Lustakas lugu.

Lugu Neil Simoni enda läbielamistest.

Peale tulevates näitlejates ja lavastajates on potsentsiaali ja annet näha. Seda mitte ainult Biloxi Blues’i põhjal öeldes. Meeldiv oli näha traditsioonilist teatrit isikupäraste lähenemisnurkadega. Sellega kiitused Sander Pukkile. Avastasin uusi sümpaatseid nägusid, kellel nüüdsest silma peal tasub hoida. Nimedest veel ei räägi. Vaatame, millega nad tulevikus hakkama saavad.

Ma olen natuke kurb, et üks Eugene ütlustest mulle meelde ei jäänud. See puudutas kirjutamist ja tundsin, et see puudutas mingil määral ka mind ennast.

Üks teine aga kummitab siiani: “Kui ta naeratas sain ma rea pisikesi infarkte üksteise järel” (kes teab, kuidas see sõna-sõnalt oli, aga sellisel kujul ta mu peas keerleb).

Tekkis tahtmine Neil Simoni näidendeid lugeda. Biloxi Blues esmajärjekorras.

*

Lavastaja: Sander Pukk (EMTA lavakunstikooli üliõpilane) :: Dramaturg: Maria Lee Liivak :: Kunstnik: Ellen-Alice Hasselbach :: Tõlkija: Peeter Sauter :: Kostüümikunstnik: Annika Lindemann :: Mängukoht: Põrgulava :: Mängivad: EMTA lavakunstikooli 25. lennu tudengid Priit Strandberg, Karl-Andreas Kalmet, Henrik Kalmet, Pääru Oja, Priit Pius ja Piret Krumm ning Tallinna Linnateatri näitlejad Kristjan Üksküla, Rain Simmul ja Sandra Uusberg või Liis Lass (EMTA lavakunstikool)

(pildid: linnateater.ee)

 

Tänavakunst 3D

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 01:10
Tags: , , ,

Tänavakunst gone wild.

Vaata ja imesta lihtsalt. Ulme.

streetartutopia.com

 

Teatri head ja vead? 3. apr. 2011

Huvitav. Mõtlesin, et kas võin enda kohta öelda nagu Ita Ever (mitte, et ma julgeksin end temaga võrrelda), et mind on kerge vaimustada. Hakkasin sellele mõtlema täna juba mitmendat korda kontekstis mulle meeldis “Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel” aga mujalt olen välja lugenud vaid pettumust. Kas asi oli minu avatud loomus ja mitte millegi ootuses, kui etendust vaatama läksin? Endiselt ei muuda oma arvamust ja on veidi kahjugi, et tükk nii paljudele pettumust valmistas.

Samas on üsna kergesti mulle võimalik pettumust valmistada. Seda just teatrietendustest rääkides. Cabaret Interruptuse raames lavastunud “Je t’aime” oli minu arust kohutavalt halb ja mitte midagi pakkuv, aga etendus esialgse ühe korra asemel (minu andmetel) neli korda. Miks? Mis tegi selle etenduse taganõutavaks? Tekstid olid head vaid seetõttu, et mulle Jan Kaus kohutavalt meeldib, aga näitlemine jäi keskpäraseks kui mitte sellest allapoole.

Mis teeb etenduse heaks? Ma ehk kunagi mõtlen selle välja. Vähemalt enda jaoks.