Elamuslood

teater, muusika, kunst, kirjandus, film, fotograafia, tants

Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel 8. dets. 2010

Tom Sawyer ja Huck Finn vabastavad neegerorja Jimi. Kuigi ta on ammu vabaks lastud. (draamateater.ee)

Lavastaja, kunstnik, muusikaline kujundaja Hendrik Toompere Jr

Osades: Hendrik Toompere Jr Jr, Roland Laos, Jüri Tiidus, Marta Laan, Anti Reinthal

Tekst koostas Andrus Kivirähk Mark Twaini teoste ainetel

*

Mul oli seda etendust VAJA, et Draamateatri mainet oma silmis taastada. Viimasel ajal olen pidanud sealt ainult pettumusega väljuma, aga täna naeratasin kogu kodutee ja praegugi siin kirjutades. Hendrik Toompere Jr on minu silmis endiselt üks geniaalne mees, kes suudab teatrielus austusväärselt tegutseda. Pluss-punktid selle eest, et lavastuses oli kasutatud Dead Man’i soundtrackist pärit Neil Young’i kitarrisoolot. Keidy sai tunda minu rõõmu selle üle, kui ma tal pimedas saalis käega reiest haarasin.

Loo sisu oli täis huumorit, mis keerles neegri ‘orjusest’ vabastamisel. See nägi ette seda, et Jim (Jüri Tiidus) oli aheldatud puuri, kus sai vabalt sisse-välja käia ja kett tema jala ümber tuli tooli küljest lahti, kui seda veidi kõrgemale tõsta. Finn (Roland Laos) tahtis oma sõpra päästa öösel ukse lahti tehes ja minema joostes, kuid Tom (Toompere Jr Jr) oli veendunud, et seda tuleb teha kõrgel kunstilisel tasemel. See hõlmas aga puidust tooli jala saagimisel taskunoaga, käigu kaevamisel (samuti taskunoaga), maskeerumist, nöör-redelit, valgele kitlile verega kirjutatud sümbolkirjaga vanglapäevikut ja muud (ei hakka tulevaste vaatajate kogemusi ette reetma liialt palju). Lisaks absurdsele vabastamistehnikale tõid absurdsust juurde tädi Sally (Marta Laan), kes oli noorusliku kuuma naise kehaga, ent tema nägu oli lähenemas kuskil 90nele (samuti oli ta nupust nikastanud), onu Silas (Anti Reinthal), kes oli veidi hullumeelne arst ning Nat (Anti Reinthal), Sally ja Silase sadomaso maskis rumal teener.

Lühidalt etendust kokku võttes soovitan seda kõigile, kes soovivad nautida head (kuid absurdset) huumorit ja oskuslikku näitemängu. Reinthal oli taaskord imeline (as always). Keegi noortest ei jäänud samuti alla.

(pildid: Draamateater)

Advertisements
 

4 Responses to “Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel”

  1. Andrea Says:

    täitsa nõus! 😉 ja väga hea kokkuvõttev arvustus! 🙂
    veel lisamärkuseks: etenduses kasutati ka üht “Inglorious Bastards”-i soundtrack’i lugu (kui juba soundtrackist rääkida) – siis kui Tom, Huck ja Jim jällenägemisrõõmu kogesid.

    • viinamarjad Says:

      Huvitav, mis lugu see oli, mis alguses kõlas ja mida hiljem Laan laulis kui ta vett lavale pritsis. Ainult ühte sõna mäletan: negrito (ülejäänu oli lihtsalt võõras keeles ja arusaamatu vaata :D)

  2. Alvar Says:

    Et otsisn ka seda nn Negrito lugu ja sattusin siia ning lõpuks leidsin 🙂
    Mercedes Sosa – Duerme Negrito


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s