Elamuslood

teater, muusika, kunst, kirjandus, film, fotograafia, tants

Kes kardab Virginia Woolfi? /NO99 30. sept. 2010

Edward Albee näidend on üks ilusamaid armastuslugusid, mis kunagi kirjutatud. Loo sünopsis on samas lihtne: vanem mees ja vanem naine on abielus. Neile tulevad külla noorem mees ja noorem naine. Ja… puhkeb põrgu. Algab psühholoogiline tulevärk, kus heleda leegiga põlevad väsimus, tüdimus, vihkamine, pettumine ja üksindus, kuid kus tuhka eemale pühkides tulevad nähtavale lojaalsus, kirg, usk ja armastus. See on lugu, kus kaks inimest on liiga targad ja liiga meeleheitel, et raisata oma aega ühiskondlike konventsioonide ja moraalinormide peale. Siin käib võitlus elu ja surma peale.

*

George ja Martha (Henrik Toompere Jr ja Marika Vaarik), keskealine abielupaar, kes kutsuvad endale külla noore abielupaari Kullakese ja Nicki (Mirtel Pohla ja Sergo Vares). Õhtu jooksul avatakse uksi teineteise eludesse, aga seda läbi mõttemängude, mille meistrid George ja Martha on.  Nende enda abielu tundub  kui  imepeenikese niidi otsas rippuvat, kuid  suur osa sellest on vaid mängu osa.  Väljamõeldud poeg  selle tipuks, kes  lõpus justkui sureks. Nad ei unusta kunagi, et mängivad  oma  kehtestatud reeglitele põhinevat mängu, kuid Kullakesel ja Nickil pole sellest algul aimugi.  Mängu on segatud ka rohkesti alkoholi, mis teatavasti keelepaelad valla päästab.  Osavalt  mängides suudab George  paljastada Nicki tõelise palge, mis  keerutamata öeldes on  salakaval sitapea, kes oma kasu taga ajab  ning põhjuse, miks ta Kullakesega koos elab.

Martha näib esmapilgul lõbus ja seltskondlik, kuid mida rohkem süveneda seda enam avalduvad temagi tõsised pooled. George on veidi sünge kuid nutikas ja salakaval ning kogenud mängija. Nick omakasupüüdlik noor teadlane, kes rektori tütrega (Marthaga) lähedasemaid suhteid luues loodab ülikoolis haljamale oksale pääseda. Kullake on naiivitar, kellel on suur brändiarmastus (loe alkoholiprobleem), kuigi ta seda väga ei talu.

Inimeste palged tulevad välja ühe meeleoluka öö jooksul.

Laval toimuvat vaadates märkasin tihti, et olen taaskord Toompere Jr’i tegelaskuju juurde jõudnud. Toompere lihtsalt mängis nii võrratult nauditavalt ja usutavalt, et see tõmbas tähelepanu. Minu jaoks oli tema õhtu staar!

(foto: Ene-Liis Semper)

 

SINA!

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 11:42

SINA- Suured Ideed Noorte Algatusel

Tule osalema SINA seminarile, kus ettevõtlikkuse kohta jagavad nippe oma ala Eesti tipptegijad! Lisaks saad infot, kuidas ise ühe kooliaasta jooksul oma suuri ideid ellu viia.

Täpsem info 9. oktoobri programmi kohta siit:

http://www.sinanoored.ee/sina/seminaril-ettevotlikkusest-jagavad-kogemusi-oma-ala-tegijad.html

Sealt leiab ka regristreerimise lehe.

Kes selle blondi palliga ära tunneb? http://animoto.com/play/HO1bWX63TVHfjHGmnl6JAQ

 

Tärnid ja punktid ja komad 23. sept. 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 22:51
Tags:

Minu armastus kaasaegse tantsu vastu kasvab iga päevaga üha enam ja täna peale trenni tabas mind loomise vajadus. Siiani mõtlen, kas hakkan joonistamist arendama või kirjutan või tantsin kodus edasi või ma ei teagi… Seda tunnet pole mul päris pikalt peal olnud, aga see meeldib mulle.

 

Kings of convenience 20. sept. 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 18:35
Tags: , ,

Aitäh Raunole selle imelise video ja mõnusa Tartu eest!

Kes vaadata viitsib ei pea kahetsema.

 

Lost in Pixels 13. sept. 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 16:26
Tags: , ,

See Ungari mees suudab luua ilu läbi fotosilma.

Kaunis. Lihtsalt kaunis.

http://www.lostinpixels.hu/

 

*** 12. sept. 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 15:11
Tags: ,

After a while you learn the subtle difference between holding a hand and chaining a soul, and you learn that love doesn’t mean leaning and company doesn’t mean security, and you begin to learn that kisses aren’t contracts and presents aren’t promises, and you begin to accept your defeats with your head up and your eyes open, with the grace of an adult, not the grief of a child, and you learn to build all your roads on today because tomorrow’s ground is too uncertain for plans. After a while you learn that even sunshine burns if you get too much. So plant your own garden and decorate your own soul, instead of waiting for someone to bring you flowers. And you learn that you really can endure… that you really are strong, and you really do have worth.

– Veronica A. Shoffstall

/Ma sain kainema mõistuse osaliseks. Have to be down-to-earth.

 

Segapuder 8. sept. 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 19:51
Tags:

Üritan peagi heaks teha oma postituste vähesust. Kiired vahemärkused aga sellest 2010 aasta septembrist:

-homsest alustan tööd teatris NO99

-Fine5 tantsukool on täpselt see, mida seni otsinud olin, aga leidnud polnud

-koolis olen uskumatult tubli siiani olnud ja see on end ka ära tasunud (ei pea homme vene keelde minema ühena kahest inimesest) + olen uskumatult uhke, et vene keelega see aasta kergemini on alanud kui eelnevalt (ma saan isegi aru!!!)

-inimesed mu ümber on ilusad ja head

-tahaks Tartusse Raunole külla minna

-olen armunud kokkamisse, see paneb mind naeratama

-kohv on argihommikutel asendamatu nagu ikka (see kooliaasta aga kuidagi rohkem kui muidu)

-pole vaja asju üle mõelda, küll nad lahenevad (lõpuks ikka)