Elamuslood

teater, muusika, kunst, kirjandus, film, fotograafia, tants

Tiina Laanem “Väikesed vanamehed” 27. aug. 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 15:52
Tags: , , ,

Inimsuhted. Naljakad asjad, kas pole? Tiina Laanem on oma esikromaanis “Väikesed vanamehed” võtnud fookusesse seltskonna, kes kõik koos mandrilt saarele ära põgenevad, et koos suvealgust nautida. Nagu alati ei lähe asjad nagu plaanitult ja järgneb üks juhtum teise järel. Mingi osa igast inimesest jääb kuni lõpuni teiste eest saladusse ja selle järsul väljatulekul külvab segadust rohkem kui küll. Laanem on oma raamatusse püüdnud palju erinevaid karaktereid: range ja piiritletud vaatevinkliga Aleks, raamatutest rõõmu tundev ja salaarmastusega Eva, inimestest tüdinud David, poolhipi Mark koos oma uue kaaslase täishipist Ly’ga, salalik Kei, teiste eest tundeid varjav Olaf, erkalik Johann… Raamat on üles ehitatud nii, et teda on kerge lugeda ja tegemistel on kerge silma peal hoida. Samal ajal on võimalus paralleele tõmmata ka enda eluga ja inimestega selles.

*

Ma ei suutnud vastu panna, et taaskord jagada lemmik-lõike (ps. kolm viimast on minu kõige-kõige lemmikumad):

Eva muigab, võtab laualt raamatu, keerab pooleli jäänud leheküljel nurga sissepoole ja kõnnib elutuppa. Ta paneb raamatu riiulile pikali. Kõik tema raamatud, mis veel lugemata või mille lugemine alles pooleli, peavad püstist asendit ootama, kuni läbi loetud saavad. Asendivahetus tähistab muutust. Hommikuti ja õhtuti, mil Eva linnakodu või maamaja kõrge raamaturiiuli ees seisab, valdab teda pildi sisse lipsaja tunne, raamaturiitadega silmitsi jäämised venivad sageli mitmekümne minuti pikkusteks. Tardunud kuju ja kuhi raamatuid. Ainuüksi tuttavate köidete vaatamine ja ümbertõstmine, riiulist väljavõtmine ja lehitsemine, kunagi alla joonitud kohtade ülelugemine ja toonaste mõtete meenutamine tekitavad heaolutunde. Nii mõnigi raamat on tema enda tõlgitud, neist saavad seeläbi justkui kasulapsed, kes pole küll võrdväärselt armsad, kui neile kulunud aja ja pühendumuse tõttu armsad ikkagi. Uskumatu, kui palju head enesetunnet võib peituda ühes riiulis, imestab Eva, jäämata sel hommikul siiski pikemalt raamatute seltsi.

*

“Tead, ma üritan alati mööda pealispinda libiseda. Sinna koguneb ikka parim osa,” lausub Johann selgitavalt.

“Ja sellepärast jood ainult pool tassi?”

“Jah, sellepärast, see on nagu omamoodi rituaal. Mul pole tahtmist sellest loobuda. Lapsena armastasime ju kõik süüa tordist vaid parimat osa, täiskasvanud sundisid meid kogu kooki nahka pistma.”

*

Kes mõtles välja pikad puhkused? Meeleheitliku puhkamise? Kes tuli selle peale, et asutused, kus inimesed tegelevad mõtlemisega, vajavad tingimata paarikuist ajuvaba perioodi?

*

“Sa pole seda naist ju veel katsunud,” selgitab Mark. “Võib-olla on ta ainult vaadates isuäratav, aga puudutades pole üldse hea. Ma kardan alati seda, et ahvatlevat naist silitades ja suudeldes läheb isu tema järele üle. Ei teki seda õiget tunnet, kobaks nagu täiesti valet materiali. Pärast on armetu pettumus.”

*

Kohe tekiks ju küsimus, miks ta hiire kombel pimedas urus istub, kui teab isegi, et võiks minna sooja suve otsima. Siis tuleks tunnistada, et ta ongi arg hiir. Hale arg hiir, mis teha, eriti irooniline on muidugi sealjuures kassi mängida.

*

“Et söön elu lõpuni täpselt nii, nagu tahan, ja täpselt seda, mida tahan,” vastab David rõhuga. “Söömine on ainus asi, mida ma teen ainult iseenda jaoks. Ülejäänus tuleb pidevalt teistega arvestada. Kogu aeg anna milleski järele, kuula kellegi arvamust ja sõlmi iseendaga kompromisse. Tead, kui ma mõtlema hakkan, siis kogu mu elu on üks suur kompromiss. Nii et ära tule mulle rääkima, et peaksin ka söömise osas teiste tahtmisi järgima hakkama.”

*

“Milline kohutav sõna – haudvaikus. Nagu mingi lõputu paine,” sõnab David. “Linnakäras mõnikord muust ei unistagi kui vaikusest. Aga seesama vaikus võib sind järgmisel hetkel peast segi ajada.”

“Jah, on head vaikust ja halba vaikust,” pomiseb Mark nõustudes.

*

“Mulle tundub lihtsalt kummaline sinu pime usk tänapäeva mantrasse – räägi, räägi, räägi,” sõnab David. “Kui on väike mure, siis tuleb natuke lobiseda. Väheke suurema probleemi korral aitab pikem arutelu. Või lausa koosolek? Päris kuristiku äärel seistes päästab oraalne kõhulahtisus. Miks sa arvad, et rääkimine tingimata aitab?”

“Sest rääkimata lämbud on mõtete kätte ära,” ütleb Eva.

*

“No jaa…” venitab Mark nõustuvalt. “Ega need korradki paremad pole, mil tajud, et kaaslane ootab vaid enda järjekorda. Suud muudkui räägivad ja kõrvad püüavad sõnu, kuid tegelikult käib tummfilm.”

*

Meisterlikult ritta seatud sõnad helisevad tema kõrvus palju kaunimalt kui mis tahes muusika.

/Võimalik, et satun laupäeval Väikesi vanamehi Ugala suvelavastuse näol ka laval nägema. Eks see selgub täna. Või homme.

 

P.A.R.T.S. RE:Drumming 23. aug. 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 23:28
Tags: , , ,

„Drumming” loodi 1998. a. Rütmiline muusika kisub tantsijad kaasa ja koreograafia, mida nad esitavad näib ühtaegu nii keeruline kui petlikult imelihtne. Sarnaselt muusikale areneb tants välja üksikust tantsufraasist ning seda uuritakse põhjalikult ja järelejätmatult tunni aja jooksul läbi lõputute kombinatsioonide, variatsioonide, edaspidi ja tagurpidi, tempot tõstes ja aeglustades. Kolme kuu jooksul tegid tudengid tööd etenduse uue versiooni kallal, tuues lavale originaalteose mõningate variatsioonidega Rosas trupi endiste liikmete juhendamisel Anne Teresa de Keeersmaekeri enda nõustamisel.
PARTS loodi Rosas ja De Munt/ La Monaie poolt. Kooli finantseerib Flaami Haridusministeerium ning lisaks sellele tuleb lisatoetusi De Munt/ La Monnaielt, Rakvuslikuslt Loteriilt ja võrgustikult départs, mis omakorda on rahastatud Euroopa Liidu Kultuuriprogrammi kaudu.

*

Ma võin täiesti ausalt öelda, et see oli seninähtud tantsuetendustest minu isiklik lemmik. Kogu see liikumine, mis kogu tunni vältel käis hoidis pilku valvsana. Ma oskan nähtu kohta öelda, et ma nägin kõike ja mitte midagi, palju ja ometi nii vähe. Kui korraga kõik tantsijad liikumises olid pidid pidevalt ringi vaatama, et näha kes mida ja kus teeb. Kaunis oli. Kõige paremas ja suuremas võtmes.

*

Koreograafia: Anne Teresa De Keersmaeker (1998)
Tants: Salka Ardal Rosengren, Fanny Brouyaux, Anneleen Keppens, Cecilia Lisa Eliceche, Steven Michel, Anne Pajunen, Jonathan Pranlas, Marco Torrice, Petra Van Gompel, Anna K. Whaley, Stav Yeini, Elisa Yvelin
Projekti lavastajad: Marta Coronado, Jakub Truszkowski
Muusika: Steve Reich „Drumming”
Valgus: Wannes Dereydt
Valguskujundus: Joris De Bolle
Tehnikud: Ise Debrouwere, Wannes Dereydt
Tänud kostüümiabi eest: Anne-Cathérine Kunz
Foto: Bart Grietens
Produktsioon: Martine Lange
Kestus: 60´

*

Terve öö vastu reedet vaatasin P.A.R.T.S.i ehk The Performing Arts Research and Training Studios’i kodulehte (www.parts.be) ja ahhetasin. Sellises keskkonnas tantsu õppida oleks.. oleks.. uskumatu! Lõpuks ma lihtsalt sundisin end seda klikki tegema ja magama minema (mitte, et mõtted edasi selle ümber ei keerelnud). Etenduse tantsijateks olid 2010 aasta lennu lõpetajad ja vau. Nähes etendust, uurides kodulehte jäin omaette unistama ja kiruma fakti, et 4 aastat PARTSis maksab Eesti rahas üle 200 000.

(pildid:saal.ee)

 

Vahepala 22. aug. 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 23:59
Tags: , ,

Eesti Hip-Hop Festival on maha peetud ja väsimus on suur, sest ma pole siiani magama läinud. Homme ehk tuleb pikemaid jutte festivalist ja esmaspäevasest Drummingu etendusest. Seni aga kuulake Öökülma.

 

hingesugulane 20. aug. 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 01:01

People think a soul mate is your perfect fit, and that’s what everyone wants. But a true soul mate is a mirror, the person who shows you everything that is holding you back, the person who brings you to your own attention so you can change your life.

A true soul mate is probably the most important person you’ll ever meet, because they tear down your walls and smack you awake. But to live with a soul mate forever? Nah. Too painful. Soul mates, they come into your life just to reveal another layer of yourself to you, and then leave.

A soul mates purpose is to shake you up, tear apart your ego a little bit, show you your obstacles and addictions, break your heart open so new light can get in, make you so desperate and out of control that you have to transform your life…

— Elizabeth Gilbert

 

üllatus 11. aug. 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 22:58

 

Hiiumaa TantsuFestival (isiklik)

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 02:16
Tags: , , , ,

5.-8. august sai veedetud imelises Käinas Hiiumaal. Loomulikult TantsuFestivali imelises haardes. Neid emotsioone, mis sealt sain kirjutasin juba käsikirjas üles seitse A4 täit, aga nad ei taha mind endiselt rahule jätta. Mis pole samas üldse mitte halb. Kui hea on täis mälestusi positiivsetest hetkedest nelja päeva vältel on ka naeratus näol seda suurem.

1. päev

Ärkamishetked Tallinnas tundusid vaevalised, kuid samas mõnusad, sest Holger otsustas mulle voodisse võileibu ja kohvi tuua. Teised eelmise õhtu veinilised olid juba koju liikunud. Hiiumaa poole liikumine sai minu jaoks juba sealt alguse, sest kott oli veel kokku panemata ja paanika võttis kergelt võimust, sest ma olen halvim otsustaja teemal mida võtta, mida jätta. Kesklinnas veel kiirelt Solarise toidupoest läbi ja numero 15 sõidutas mind bussijaama. Kõik kokku saadud ja piletid ostetud ootasime veidi veel bussi või nagu mina valmistusime pikaks sõiduks. Mu tagumik on selliste teemade puhul tundlik. Ma arvan, et ta on pärinud veidi mu püsimatut iseloomu ja ei taha kaua ühe koha peal passida. Samas kõik oli talutav, sest minu kõrval istus Andrea kellega meil jututeemadest puudst ei tulnud.

Praamisõit oli lühike ja kui otse silmaauku paistev päike kõrvale jätta oli tuulisel tekil mõnus mereõhku hingata ja juukseid lennutada.

Käinas trennitunde veel ei toimunud, aga ProDance esines ja muusikud mängisid ja infot jagati järgnevateks päevadeks ja saime klassiruumi valida, kus neli päeva sees elada ja ümbruskonnaga tutvuda ja Andreaga imelist Hiiumaad nautida ja uduseid künkaid oma mälupiltidesse salvestada ja unetust tunda. Ahja endale piinlikuse valmistamine on mul ka alati käpas ja selle suutsin ka viimasel õhtusel väljaskäigul ära teha. Pikemalt ei peatuks, aga Andrea ja Keidy kui seda loete, siis ma olen 99% kindel, et muigate omaette.

2. päev

Ma mainin seda ühe korra, sest muidu peaksin iga söögikorra juures seda eraldi tegema: Käina Kooli kokatädid rokivad! Kõht oli tänu neile alati täis imelist toidukraami mis nad oma kulpidest ja pannidest ja pottidest ja muust välja võlusid.

Tunnid toimusid vabas õhus. Kassaril. Alustades Nele joogaga – milline viis oma keha üles äratada! Järgneb Rubeni kehatunnetus, Merle tehnikatund madalas VEES (uudne kogemus) ja Raido impro(mäng). Kõik kolm olid erineval viisil imelised. Ma ei kirjuta tundidest pikemalt, sest minu arust liikumist sõnadesse pannes jääb alati miskit puudu. Seda peab tundma, nägema või ise tegema. See on õige.

Õhtul Nele Suisalu ja Florent Hamoni tantsuetendus Ball ja tantsufilmis imekaunis Orjaku sadamas. Etendus oma suure improvisatsiooni osaga sümpatiseeris. Filmidest osad meeldisid, osad mitte, naljakaim oli kindlasti üks, mis hoopis muusikavideoks osutus (hoiatan, et lugu jääb kummitama):

3. päev

Ajusid meil Keidyga loomulikult polnud, sest peale jazzi tundi palavusega võideldes ei jõudnud me huvikoolist kooli tagasi, et ujumiseks vajalikke asju võtta. See aga ei takistanud meil bussi peale minemast ja olemast pea ainsad inimesed, kes kogu seltskonnast pesus ujuma läksid. Nele ja Florent olid samas seisus, sest nad võtsid meie grupi tunnist osa. See värskendus oli seda väärt!

Kehatunnetus ja tehnika ootasid veel ees. Viimase ajaks olin kergelt uimane ja väsinud. Kaasa ei aidanud õhu puudumine saalist, kus tund toimus.

Õhtul tantsuetendused Catch-as-catch-can ja Rudi ja muusikute, tantsijate jämm kooli saalis. Keidy oli minu jaoks Catchi juba nii heaks rääkinud, et pettumise oht oli suur. Õnneks seda aga ei tulnud ja kogu selle tegevuse jälgimine (mida oli laval meeletult) paelus kogu aja ja ootasin aina uusi hüppeid, lende, kukkumisi, jooksmisi, paaride-kolmikute moodustumisi. Rudi aga oli rohkem minu maitsele etendus. Kaks mees, üks uks, kergelt sünge ja närviline keskkond.

(Rudi)

Jämm. Herhard Lock, Ando Naulainen ja Urmas Pitsi mängisid ja teistele jäi ülesanne muusika endasse lasta ja liikuma hakata. Algul kohutas ära kui vaatasid mind toimub ja nägid Nele ja Florenti kahekesi impromas. Aasta aega kaasaegse tantsuga tegelenud inimesel nagu mina tekkis kerge blokk minna ja ennast vabalt tunda. Äpu tunne tuli peale, aga sain sellest võitu hiljem võitu ja tantsisin nii, et hinges oli hea.

Öine trennikoosolek Käina kooli bussipeatuses ja seejärel külakuhja tegemine keset asfalti jäävad kindlasti pikaks ajaks meelde. Samuti enne seda Mari-Liisiga mööda sama tee jooni hundirataste tegemine. Jämmi lõppedes tegime kahekesi Andreaga ka Silent Discot. Tõime klassist mp3’ed ja klapid kõrvas tantsisime edasi. Vabastav. Leelu ja Andreaga tähti vaadates õpetasin neile oma nipi, kuidas pea alati langev täht pilguga kinni püüda toimis ja kõik nägime ühte. Erilisem oli aga A emotsioon. See puhas rõõm, mis temast õhkus ja kuidas ta seda väljendas!

4. päev

Impro(mängu) tund vihmaga ja vihmata. Lavastusprotsesside tulemite vaatamine kohutavas palavuses. Laste loovtantsu tulemid (armsad väiksed marakratid olid). Umbse bussiga lahkumine. Praamijäneste juhtum (ma sellel praegu pikemalt ei peatu haha).

/Siia jääb nii palju olulist kirjutamata see on kindel. Samas see emotsioon, mis minus säilib siiani ongi see kõige olulisem. Need naljad ja need inimesed ja need hetked, mis seal püütud said tegidki minu Hiiumaa TantsuFestivali!

(ps. esimest korda Hiiumaal olles sellise positiivse kogemuse osaks saades tahan sinna kindlasti tagasi!)

 

Kättpidi Keenias 4. aug. 2010

Peeter Vihma “Kättpidi Keenias ehk kümme lugu läbikukkunud vabatahtlikult Ida-Aafrikas” oli minu jaoks kui vabatahtliku kogemuse proovimine ohutumal viisil. Pikka aega mõtlesin, et tahan kindlasti kuhugi kas pooleks aastaks või aastaks minna ja MIDAGIGI ära teha, aga ega see nii kerge polegi. Peeter Vihma ei häbenenud tunnistada, et tegelikult ei saa üks valge mees suurt midagi ära teha ja loobus üsna pea nö. sellest tööst. Selle asemel avastas ta Keeniat ja inimesi seal.

Mulle meeldis, et autor rääkis ausalt, mida ta ühel või teisel hetkel tundis. Päris raamatu lõpus mäkke ronides kirjeldas ta päris täpselt, kuidas aina hõredamaks muutuv õhk tal pea valutava ja südame iiveldama ajas. Kõrgusehaigus nagu ta ütles. Samuti ei häbenenud ta tunnistada kadedust teiste vabatahtlike suhtes, kellel kohalikest tuttavad/sõbrad tekkinud olid. Seda enam oli ta rahul Davidiga, kohalik rattaparandaja, tutvudes.

Raamat sisaldab ka päris mõnusat pildilisa. Vahel tundsin puudust paarist kirjeldavast sõnast – mis kohaga on täpsemalt tegu või kui tuttav inimene pildil, siis kellega on tegu. Mõnel korral need ka esinesid, aga oleks võinud rohkem.

*

Kui nüüd päris aus olla lugesin ma poole raamatust suve alguses ja teise poole nüüd. Seega raske on kõiki emotsiooni, mis selle raamatuga tekkisid siia täpsemalt kirja panna. Nüüd aga tean, et kui ma otsustan siiski mingil hetkel vabatahtliku töö ette võtta võtan ühendust paljude inimestega, kes sellega kokku puutunud on. Lihtsalt selleks, et veidigi rohkem ette valmistuda. Samas kohapeal olev olukord šokeerib tahes tahtmata (rääkides Aafrika maadest).