Elamuslood

teater, muusika, kunst, kirjandus, film, fotograafia, tants

1984 lemmikuid 18. juuli 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 14:43
Tags: , , ,

George Orwellil on imeline kirjutamisstiil ja mulle on nii meeldima hakanud, et tema raamatutel on nö. kurvad lõpud. Kurb on vale sõna, pigem reaalsed selles võtmes, et väga tihti elu selline ongi. Igaühel on oma hind ja võimalused kuidas teda mõjutada. Loomade farmi loost kirjutan hiljem. Järgmine nädal peaks selleks aega leidma. Senikaua aga minu lemmik kohti Orwelli raamatust 1984. Kes pole veel lugenud siis nüüd on viimane aeg, sest see on imeliselt imeline!

*

Üle aasa tuli nende poole see tumdate juustega tüdruk. Otsekui üheainsa liigutusega kiskus ta endal riided seljast ja viskas need põlglikult maha. Tema keha oli valge ja sile, aga see ei tekitanud Winstonis mingit iha, ta vaevalt vaataski seda. Teda täitis hetkel imetlusega hoopis see žest, millega tüdruk oli riided maha visanud. Oma graatsia ja muretusega näis see hävitavat terve ühe kultuuri, terve ühe mõtteviisi, nagu võiks Suure Venna ja Partei ja Mõttepolitsei üheainsa hunnitu käeliigutusega põrmu paisata. Ka see žest kuulus endisesse aega. Winston ärkas üles, huulil sõna “Shakespeare”.

*

Ta ei suutnud enam edasi kirjutada. Ta sulges silmad ja muljus neid sõrmeotstega, püüdes pealetükkivat mälestuspilti eemale tõrjuda. Teda haaras vastupandamatu kiusatus täiest kõrist roppusi karjuda. Või pead vastu seina taguda, laud kummuli keerata ja tindipott aknasse virutada – märatseda, lõhkuda, teha ükskõik mida, et ainult vabaneda mälestusest, mis teda piinas.

*

Inimese suurim vaenlane on tema enda närvisüsteem, mõtles ta.

*

Winston muljus jälle sõrmeotstega silmalauge. Ta oli selle nüüd lõpuks kirja pannud, aga see ei toonud kergendust. Teraapia ei andnud tulemusi. Soov täiest kõrist roppusi karjuda oli niisama tugev nagu enne.

*

Õhk oleks nagu suudelnud nahka. Oli teine mai.

*

Üks rästas oli laskunud puuoksale, umbes viie meetri kaugusel, peaaegu nende silmade kõrgusel. Võib-olla ta ei näinud neid. Ta oli päikese käes, nemad varjus. Ta sirutas tiibu, pani need taas hoolikalt kokku, langetas korraks pea, nagu avaldaks päikesele austust, ja vallandas siis vägeva lauluvoo. Pärastlõunases vaikuses oli hääle valjus jahmatav.

*

Lõpp sisaldus alguses. Aga see oli hirmutav, või täpsemalt, see oli nagu surma eelmaik. nagu oleksid sa natuke vähem elus. Juba O’Brieniga rääkides, kui O’Brieni sõnade tähendus temani oli jõudnud, oli külmavärin üle ta ihu käinud. Tal oli tunne, nagu laskuks ta hauarõskusse, ja seda tunnet süvendas veel see, et ta oli alati teadnud, et temasuguseid ootab haud.

*

Vähemuses olemine, isegi üksi olemine ei tee sinust veel hullu. On olemas tõde ja on olemas vale, ja kui sa hoiad kinni tõest kas või tervet maailma trotsides, siis sa ei ole hull.

*

Vähemalt ühele küsimusele oli nüüd vastus olemas. Mitte iial, mitte ühelgi põhjusel ei saa sa soovida, et valu suureneks. Sa saad soovida ainult, et valu lakkaks. Pole olemas midagi hirmsamat kui füüsiline valu. Valu palge ees ei ole kangelasi, ei ole kangelasi, mõtles ta ikka ja jälle, kongipõrandal vingerdades ja abitult oma jõuetut vasakut kätt hoides.

Advertisements
 

3 Responses to “1984 lemmikuid”

  1. Andrea Says:

    see raamat on järgmine mu lugemislistis!

  2. Andrea Says:

    väga ülihea raamat on see tõesti! kadestamisväärne kirjutamisstiil…


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s