Elamuslood

teater, muusika, kunst, kirjandus, film, fotograafia, tants

Hetked 3. osa 22. juuni 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 00:30
Tags: , , , ,

13. Kaugus

Tasane rõõm segunes terava kurbusega.

*

Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu. (Joosep ja Helmer vaatasid nende ees seisvat naist hämmeldunult. Kas sa tead, milline romaan algab sellise lausega? küsis Urve Joosepilt. Joosep raputas sõnatult pead. “Anna Karenina”, vastas Urve ja läks kööki.)

*

Siis on okei, mõtles Joosep ning tundis, et praegu ei läinud kõige paremini, inimhingede insener sa just pole, ütles ta endale, sina veerandi tee pealt ärahüpanud hingehoidja. Korraks mõtles ta: kelle hinge ma ülepea hoidnud olen?

*

Tal oli korraga janu, janu mineviku järele, või pigem tahtis ta näha, kuidas minevikust saab loogiliselt olevik, kuidas muinasjutud ja luupainajad sulavad kui mitte õnnelikult, siis rahulikult ja tõrgeteta tema elu reaalsusse.

14. Julgus telefonis

Ta mõistis, et ta kartis surma, teadmine, et ühel hetkel teda enam pole, et ta ei tunne, ei näe, ei kuule, ei hinga, laskus ta peale nagu polaaröö, see tundus täiesti võimatu ja vastuvõetamatu.

*

Kunagi oli ta küsinud Joosepilt: kas sina usud, et on olemas elu pärast surma? Joosep oli tol hetkel vastanud: on hästi, kui inimesel on elu enne surma.

15. Tallinn, mu Tallinn

Linn täitus, teda oli üha rohkem, ta oli täis, täis ennast, ideed endast kui mobiilsest ja kaasaegsest, taeva poole sirutuvast ja mere poole avanevast metropolist, kuid tarvitses sõita vaid vähem kui kilomeetri jagu, tarvitses vaid pisut jõlkuda, et jõuda kvartaleid lapitekina kirjavatesse tagahoovidesse, kus prügikastid oksendasid prahti ning kolmkümmend aastat vana asfalt oli kattunud kihiga, mis lörtsi ja vihma ajal muutus libedaks nagu liuväli.

16. Kui kaua?

Tema maalide kummituslikud olendid lõid ta unedes raevukalt tantsu, värv valati luudeks, lihasteks, nahaks, vereks, jäsemed lendasid, veri tantsis.

18. Lapsed

Kunst hakkas tunduma kunstlik. Kohatult kunstlik.

*

Eda ei öelnud, et miski temas oli hakanud jälle igatsema selle ääretult kunstliku kunsti järele. Ta tahtis nuusutada tärpentiini ja värve, pigistada neid otse tuubist lõuendile, puudutada valmis maali sõrmeotstega, suruda need värvidele, suruda terve rusikas läbi kõikide kihtide, nii et naha ja lõuendi vahel poleks millimeetritki vaba pinda, sõita tuikava rusikaga üle lõuendi ja siis otsast alustada, ta tahtis pärast unetut ööd pintsleid puhastada, värvides jutustada, vihjata, sõimata, palvetada.

/ Peab ütlema, et Hetk’e lõpuks olin ma ootamatult kurb. Raamatu tegelastele kaasa elades on tihti kahju, et hetked nende seltsis lõppevad. Kahju on ka kui neil ei lähe nii, nagu sa tahaksid – hästi. Inimesed elavad oma elu keeruliseks, see on teada-tuntud tõde. John Legend rahulikult laulmas lõpetasin Jan Kausi imelise romaani ja olen valmis uuteks lugemiselamusteks. Seda üsna varsti, kui praegusest toibunud olen.

Advertisements
 

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s