Elamuslood

teater, muusika, kunst, kirjandus, film, fotograafia, tants

Hetked 2. osa 15. juuni 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 20:25
Tags: , , , ,

8. Olevik teravnurgas

Muidugi on ka teistsuguseid hetki – asfalt öise vihma järel ning valgusfooride peegeldused õlistel loikudel. Hilja peale jäänud tundmatu kaunis tütarlaps ruttamas läbi tänavavalguse kahkjate sõõride. Mingid liikumised ja liigutused vastasmaja kardinate taga, elatanud naine juukseid kammimas ja kohe vaateväljalt kadumas – ehk ootas teda hommikune kohv.

*

Kuid samuti kütkestas Joosepit surnuaedade kummaline rahu. Hiljem oskas ta seda täpsemalt nimetada: lõplik rahu.

*

Seal lihtsalt puudub see üksikute hetkede tunglemine teiste hetkede otsas, hetkede kiire liikumine – nagu kaadrid filmis, elu meenutab mulle kaadreid filmis, teate, eks, et saada üht sekundit filmilindile, on vaja ma ei tea mitut kaadrit, ühesõnaga, ma nägin unenägu.

*

Öisest ringkäigust Riia linna peal jäi Joosepile aga alatiseks meelde veendumus, et igatsus sünnitab jaburaid mõtteid – igatsust ei saa analüüsida. Sel ööl jõudis ta järeldusele, et pole siiski leige inimene. Ta on pigem jahe, õigemini – tal on jahe. Jahedusel on nimi, mis koosneb kolmest tähest.

Ma tahaksin sinus jalutada.

10. Piisab ühest pilgust

On asju, mille juurde mõte ikka ja jälle tagasi pöördub. Neid võib nimetada mälestusteks, kuid nad ei pruugi sisaldada eredaid, sähvatavaid pilte, vastupidi – kõik piirjooned võivad olla tõmbunud häguseks, ruum, millest mälupildid alguse said, hämaraks. Aga ikka juhib miski sinna tagasi.

*

Häda oli selles, et ta soovinuks näha eredamat mälupilti, midagi reljeefset ja säraga ümbritsetut, mille kohta saaks pidulikult öelda umbes nii, et maalitud vanalinna taustal joonistus välja tema profiil.

*

Mingis mõttes aga seisab ta praegugi seal räpase ja tolmuse bändiruumi uksel, lõhnab – mille järele, mille järele saab lõhnata mälestustes? iseenda? – ja kaob, aja hääletu uks. Temast jäävad maha matsakas ja peaaegu mürkroheline Niguliste kiiver ja veekeeriseid meenutavaiv pilvi täis akrüültaevas. Dekoratsioon ilma tegelikkuseta.

12. Kaks, me kaks

Sina lõhnad palju paremini kui hea konjak, ütles ta. Tõesti? küsis Joosep. Jah, ütles Eda, ma ei oska seda nimetadagi, see meenutab mulle… pähklit. Pähklit, küsis Joosep, kas pähklid lõhnavad, ma mõtlen, pähklid puu otsas? Ei, ma ei tea, ma lihtsalt nimetan seda pähkliks, see lõhn on kuiv ja tugev ja puine, ütles Eda.

*

Hetk seisab nende ümber nagu müür, miski tsementeerib nad sellesse kinni.

*

Nad istuvad köögilaua ääres nagu kaks juhuslikku klienti nurgataguses kohvikus.

*

…, tema peas oli käinud mingi väike prõks või justkui lõhkenud väike pirn […]

*

Linna mahe unisus süvendas veelgi mingit senikogematut õudu – katused tundusid uinuvat mingis temale korraga kättesaamatus hea- ja rahulolus, korstnatest imbunuks otsekui unesoojust, mis ajas kananaha ihule.

*

Ta mäletas kummalist üksikasja – vihm akna taga. Ta oleks tahtnud mõelda seda hommikut õrnaks, sirelilõhnaliseks, linnulaululiseks, et Joosepi sõnade õrnus oleks olnud kõige muuga kooskõlas, pärjatud päikesekiirtega, milles paar unist tolmukübet. Aga see oli olnud maailma kõige argisem tuhkhall hommik. Ometi üks ilusamaid, mida Eda suutis meenutada.

Advertisements
 

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s