Elamuslood

teater, muusika, kunst, kirjandus, film, fotograafia, tants

George Orwell – motiivid 30. juuni 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 00:44
Tags: , ,

Lõik George Orwelli 1943-1944 aastal kirjutatud lehekülgedest “Miks ma kirjutan”. See jäi eriti mulle silma, sest isegi kirjanik olemata leian, et ka minu jaoks on need punktid olulised põhjused kirjutamiseks.

[…] Jättes kõrvale vajaduse elatist teenida, on minu meelest kirjutamisel, vähemalt proosa kirjutamisel, neli suurt motiivi. Erineval määral eksisteerivad nad igas kirjanikus, proportsiooniti aeg-ajalt varieerudes vastavalt õhkkonnale, milles ta elab. Need on:

1. Puhas egoism. Soov paista targana, et sinust kõneldaks, et sind pärast surma mäletataks, et saada seljatagune täiskasvanute suhtes, kes sinuga lapsepõlves kõrgitsesid jne, jne. On pettus teeselda, nagu see polekski motiiv ja pealegi vägev motiiv. Kirjanikud jagavad seda loomujoont teadlaste, kunstnike, poliitikute, juristide, sõjaväelaste, edukate ärimeestega – lühidalt, inimkonna kogu koorekihiga. Inimolendite suur mass pole iseendast egoistlik. Umbes kolmekümnenda eluaasta järel loobuvad nad individuaalsest ambitsioonist – paljudel juhtudel nad peaaegu hülgavad tundegi, et nad üldse on indiviidid – ja elavad peamiselt teiste jaoks, või siis töörügamine lihtsalt lämmatab nad. Kuid on ka andekate, isemeelsete inimeste vähemus, kelle määranguks on omaenda elu lõpuni elada, ja kirjanikud kuuluvad sellesse klassi. Ütleksin, et tõsised kirjanikud on kokkuvõttes edevamad ja enesekesksemad kui ajakirjanikud, ehkki vähem huvitatud rahast.

2. Esteetiline entusiasm. Ilu tajumine välismaailmas või sõnades ja nende õiges paigutuses. Nauding ühe kõla mõjust teisele, hea proosa kindlusest või hea loo rütmist. Soov jagada kogemust, mis sinu meelest on väärtuslik ja millest keegi ei peaks ilma jääma. Paljudel kirjanikel on esteetiline motiiv väga nõrk, aga isegi panfletistil või lugemiku koostajal on lemmiksõnu ja  -väljendeid, mis meeldivad talle mitteutilitaarsetel põhjustel; või talle läheb suuresti korda tüpograafia, vaba leheääre laius jne. Rongide sõiduplaanist kõrgemal pole ükski raamat päris vaba esteetilistest kaalutlustest.

3. Ajalooline impulss. Soov näha asju sellistena, nagu nad on, leida õigeid fakte ja talletada neid järelpõlve tarbeks.

4. Poliitiline siht – kui kasutada sõna “poliitiline” kõige laiemas tähenduses mis võimalik. Soov panna maailma liikuma ühes kindlas suunas, muuta teiste inimeste ettekujutust ühiskonnast, mille poole nad peaksid püüdlema. Veel kord – ükski raamat pole päriselt vaba poliitilisest rõhuasetusest. Arvamus, nagu ei peaks kunstil olema mingit tegu poliitikaga, on ise poliitiline hoiak.

/NB! Punkt number kaks on üks üüratumatest põhjustest, miks ma endiselt kirjutan siia oma teatri-, raamatu-, kunsti-, muusikakogemustest. George Orwelli “Loomade farmi” järel lugedes tema motiive suurenes minu armastus tema kui kirjanikku vastu korda kümme.

Kogu teksti on võimalik lugeda Tänapäeva all Punase Raamatu sarjas ilmunud George Orwelli “Loomade farm” “1984” kaksikraamatus. Kui keegi soovib laenata olen niikaua lahke, kuni raamatu hästi hoitult tagasi toote.

George Orwell (pilt: google)

 

Hetked 3. osa 22. juuni 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 00:30
Tags: , , , ,

13. Kaugus

Tasane rõõm segunes terava kurbusega.

*

Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu. (Joosep ja Helmer vaatasid nende ees seisvat naist hämmeldunult. Kas sa tead, milline romaan algab sellise lausega? küsis Urve Joosepilt. Joosep raputas sõnatult pead. “Anna Karenina”, vastas Urve ja läks kööki.)

*

Siis on okei, mõtles Joosep ning tundis, et praegu ei läinud kõige paremini, inimhingede insener sa just pole, ütles ta endale, sina veerandi tee pealt ärahüpanud hingehoidja. Korraks mõtles ta: kelle hinge ma ülepea hoidnud olen?

*

Tal oli korraga janu, janu mineviku järele, või pigem tahtis ta näha, kuidas minevikust saab loogiliselt olevik, kuidas muinasjutud ja luupainajad sulavad kui mitte õnnelikult, siis rahulikult ja tõrgeteta tema elu reaalsusse.

14. Julgus telefonis

Ta mõistis, et ta kartis surma, teadmine, et ühel hetkel teda enam pole, et ta ei tunne, ei näe, ei kuule, ei hinga, laskus ta peale nagu polaaröö, see tundus täiesti võimatu ja vastuvõetamatu.

*

Kunagi oli ta küsinud Joosepilt: kas sina usud, et on olemas elu pärast surma? Joosep oli tol hetkel vastanud: on hästi, kui inimesel on elu enne surma.

15. Tallinn, mu Tallinn

Linn täitus, teda oli üha rohkem, ta oli täis, täis ennast, ideed endast kui mobiilsest ja kaasaegsest, taeva poole sirutuvast ja mere poole avanevast metropolist, kuid tarvitses sõita vaid vähem kui kilomeetri jagu, tarvitses vaid pisut jõlkuda, et jõuda kvartaleid lapitekina kirjavatesse tagahoovidesse, kus prügikastid oksendasid prahti ning kolmkümmend aastat vana asfalt oli kattunud kihiga, mis lörtsi ja vihma ajal muutus libedaks nagu liuväli.

16. Kui kaua?

Tema maalide kummituslikud olendid lõid ta unedes raevukalt tantsu, värv valati luudeks, lihasteks, nahaks, vereks, jäsemed lendasid, veri tantsis.

18. Lapsed

Kunst hakkas tunduma kunstlik. Kohatult kunstlik.

*

Eda ei öelnud, et miski temas oli hakanud jälle igatsema selle ääretult kunstliku kunsti järele. Ta tahtis nuusutada tärpentiini ja värve, pigistada neid otse tuubist lõuendile, puudutada valmis maali sõrmeotstega, suruda need värvidele, suruda terve rusikas läbi kõikide kihtide, nii et naha ja lõuendi vahel poleks millimeetritki vaba pinda, sõita tuikava rusikaga üle lõuendi ja siis otsast alustada, ta tahtis pärast unetut ööd pintsleid puhastada, värvides jutustada, vihjata, sõimata, palvetada.

/ Peab ütlema, et Hetk’e lõpuks olin ma ootamatult kurb. Raamatu tegelastele kaasa elades on tihti kahju, et hetked nende seltsis lõppevad. Kahju on ka kui neil ei lähe nii, nagu sa tahaksid – hästi. Inimesed elavad oma elu keeruliseks, see on teada-tuntud tõde. John Legend rahulikult laulmas lõpetasin Jan Kausi imelise romaani ja olen valmis uuteks lugemiselamusteks. Seda üsna varsti, kui praegusest toibunud olen.

 

Malcolm Lincoln 21. juuni 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 00:09
Tags: ,
 

Raunole – vihmaleht 19. juuni 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 23:22
Tags: , ,

Kord vihmasel ööl.

 

Isiklik #9 – Vihmane 18. juuni 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 23:14
Tags: , , ,

Täiesti ootamatult hakkas sadama paduvihma, mida ma isegi aknalt märjaks saamata nautida ei saa. Nüüd on see hetk, kui tunnen rahulolu, et täna õhtul kuhugi välja ei läinud. Kuum tee ja Jan Kausi viimased hetked veel ootamas. Enam ei jaksa rambo olla mõnda aega – lammutasin vana riidakapi laiali eile (uskuge mind, raske oli) ja täna panin uue kokku. Vahepeal olen vana juppe taspaisi alla vedanud – viies korrus on paras killer vahel ikka. See-eest aina suurem rahulolu võtab võimust, et LÕPUKS bambusest kapi kokku panin. Ta ootas mind juba kuskil kaks kuud nukralt pappkarpi suletuna.

*

Suvi on alanud Tartu ja Pärnu ja Reiu ja imeliste inimestega.

*

Minusugustele vihmanautlejatele üks suurepärane lehekülg: http://www.rainymood.com/

(pilt: tumblr)

Ps. väljast imbub tuppa imelist vihma lõhna.

 

Where the hell is Matt?

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 00:43
Tags: , ,

Leidsin Triinu blogist sellise video.

Naeratasin kogu aja. Lemmikuteks kõrbetants ja India lõik koos naistega.

 

Hetked 2. osa 15. juuni 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 20:25
Tags: , , , ,

8. Olevik teravnurgas

Muidugi on ka teistsuguseid hetki – asfalt öise vihma järel ning valgusfooride peegeldused õlistel loikudel. Hilja peale jäänud tundmatu kaunis tütarlaps ruttamas läbi tänavavalguse kahkjate sõõride. Mingid liikumised ja liigutused vastasmaja kardinate taga, elatanud naine juukseid kammimas ja kohe vaateväljalt kadumas – ehk ootas teda hommikune kohv.

*

Kuid samuti kütkestas Joosepit surnuaedade kummaline rahu. Hiljem oskas ta seda täpsemalt nimetada: lõplik rahu.

*

Seal lihtsalt puudub see üksikute hetkede tunglemine teiste hetkede otsas, hetkede kiire liikumine – nagu kaadrid filmis, elu meenutab mulle kaadreid filmis, teate, eks, et saada üht sekundit filmilindile, on vaja ma ei tea mitut kaadrit, ühesõnaga, ma nägin unenägu.

*

Öisest ringkäigust Riia linna peal jäi Joosepile aga alatiseks meelde veendumus, et igatsus sünnitab jaburaid mõtteid – igatsust ei saa analüüsida. Sel ööl jõudis ta järeldusele, et pole siiski leige inimene. Ta on pigem jahe, õigemini – tal on jahe. Jahedusel on nimi, mis koosneb kolmest tähest.

Ma tahaksin sinus jalutada.

10. Piisab ühest pilgust

On asju, mille juurde mõte ikka ja jälle tagasi pöördub. Neid võib nimetada mälestusteks, kuid nad ei pruugi sisaldada eredaid, sähvatavaid pilte, vastupidi – kõik piirjooned võivad olla tõmbunud häguseks, ruum, millest mälupildid alguse said, hämaraks. Aga ikka juhib miski sinna tagasi.

*

Häda oli selles, et ta soovinuks näha eredamat mälupilti, midagi reljeefset ja säraga ümbritsetut, mille kohta saaks pidulikult öelda umbes nii, et maalitud vanalinna taustal joonistus välja tema profiil.

*

Mingis mõttes aga seisab ta praegugi seal räpase ja tolmuse bändiruumi uksel, lõhnab – mille järele, mille järele saab lõhnata mälestustes? iseenda? – ja kaob, aja hääletu uks. Temast jäävad maha matsakas ja peaaegu mürkroheline Niguliste kiiver ja veekeeriseid meenutavaiv pilvi täis akrüültaevas. Dekoratsioon ilma tegelikkuseta.

12. Kaks, me kaks

Sina lõhnad palju paremini kui hea konjak, ütles ta. Tõesti? küsis Joosep. Jah, ütles Eda, ma ei oska seda nimetadagi, see meenutab mulle… pähklit. Pähklit, küsis Joosep, kas pähklid lõhnavad, ma mõtlen, pähklid puu otsas? Ei, ma ei tea, ma lihtsalt nimetan seda pähkliks, see lõhn on kuiv ja tugev ja puine, ütles Eda.

*

Hetk seisab nende ümber nagu müür, miski tsementeerib nad sellesse kinni.

*

Nad istuvad köögilaua ääres nagu kaks juhuslikku klienti nurgataguses kohvikus.

*

…, tema peas oli käinud mingi väike prõks või justkui lõhkenud väike pirn […]

*

Linna mahe unisus süvendas veelgi mingit senikogematut õudu – katused tundusid uinuvat mingis temale korraga kättesaamatus hea- ja rahulolus, korstnatest imbunuks otsekui unesoojust, mis ajas kananaha ihule.

*

Ta mäletas kummalist üksikasja – vihm akna taga. Ta oleks tahtnud mõelda seda hommikut õrnaks, sirelilõhnaliseks, linnulaululiseks, et Joosepi sõnade õrnus oleks olnud kõige muuga kooskõlas, pärjatud päikesekiirtega, milles paar unist tolmukübet. Aga see oli olnud maailma kõige argisem tuhkhall hommik. Ometi üks ilusamaid, mida Eda suutis meenutada.