Elamuslood

teater, muusika, kunst, kirjandus, film, fotograafia, tants

Statistika 30. mai 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 11:31
Tags: ,

Eile leidsin eest sellise pildi. Olin väga positiivselt üllatunud. Aitäh 🙂

*

Ja täna on geograafia eksamiks õppimise maraton veel ees. Varusin jäätist. See on minu jaoks selle protsessi juures sama tähtis, kui Euroopa Liidu liikmesriigid.

 

Sügisball 28. mai 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 11:14
Tags: , , , ,

Parimaid kohti ehk lemmiklõigud:

Äike

1. peatükk

Ramon Gomez de la Serna: Vannitoas tilkuva vee öine tragöödia rõhub nagu ei miski muu inimese südant. Seda lauset luges Eero aasta hiljem ja mõtles, kui õige see on. Nagu ei miski muu tilkus vesi, üksikud tilgad rõhutasid täiesti üksiku Eero südant. Ja Eero mõtles, et nüüd on ta vaba.

Hilissügis

1. peatükk

Ta kadestas neid kunste, mis on seotud kehaga, häälega, värviga. Kus tungitakse elu sisse, vaadatakse silma, karjutakse, muudetakse kuju, kaotakse ära, käiakse teises maailmas. Kus kunsti haardest ei pääse. Nagu teatris, kus pannakse rusikas nina alla ja lastakse valgust silma, nagu kinos, kust seansi ajal on piinlik lahkuda, nagu muusikas, mis mõjub vegetatiivsele närvisüsteemile juba üksnes oma lärmiga ja paneb seda rohkem sipelgaid mööda selga jooksma, mida enam on orkestrante või lauljaid. Aga luule vaikib. Suletuna raamatutesse, mida peab avama. Avama heatahtlikult. Kaasa looma. Siis hakkab rääkima, siis soojendab.

*

Valgustus ja muusika näitelavale, hinge muusika, mesipuu täis mett, tähine öö, apelsiniõis ja lipp, õde, ema ja mõrsja, intellekti pidupäev, Altamira päikesetõusukarva mustalakalised härjad paistmas läbi Uraani-lenduri rohekast klaasist skafandri, südame veri, vana vein – nii nimetasid luuletajad luulet.

5. peatükk

Nii see aeg siis voolab. Aga kuidas ta voolab? Vesi voolab, teda on näha, temasse saab käed panna. Ta on voolates külm või kuum. Õhk voolab tuulte kujul. Teda ei näe, kuid ta puhub põsele. Teda on tunda, kui tõstad märja sõrme üles. Ta liigutab pilvi. Kui aeg? Ta pole ei külm ega kuum. Ta ei jahuta märga sõrme. Kuidas ta siis voolab?

Talv

3. peatükk

Eelistan individuaalsust teie kiuste, armastan üksikisikut kättemaksuks, teie, kes te arvate, et kõrgemast vaimsest sihist rääkimine on idealism või paremal juhul lapsikus. Ent kas siis tõesti pidi mateeria inimese kaudu jõudma enesetunnetamiseni ainult selleks?

 

Isiklik #8 24. mai 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 21:28
Tags: , , , ,

Kui “Sügisballi” täielikult läbi olen lugenud panen siia kindlasti oma lemmik kohad kirja. Nad on mul raamatus kenasti üles märgitud. Üldiselt on raamat läbi ja lõhki üks armastusväärne teos. Inimesed kulgemas oma elurütmis ja rutiinis. Igaühel mingid sarnases joones jooksvad mõtted, mis neid igapäevaselt painavad.

“Mässajate” etendus jäi ära ja leidsin järsult õhtus paar lisatundi aega. Kahju oli etenduse pärast, aga aeg tuli kasuks. Ideaalne ilm kodus olemiseks ja õppimine tuli üllatavalt hästi välja. Eelviimane nädal ja õpimaraton. Tegelikult see väga hea ei ole, aga seda parem on suvevaheajale minna ja koolile So long lehvitada. Kuni viimase keskkoolisügiseni.

Sofi leiab homme oma mälupulgalt lisaks filmile väikse sürpriisi, mille ma ilmtingimata sinna lisada tahtsin.

Eile käis Piia külas. Õhtul ülemeelikus tujus käisin Karinile täielikku ajuvabadust ajamas. Regulaarselt. Nii tunnis paar korda (kui mitte rohkem).

Mõtted jooksevad siia-sinna ja seisma jääda ei taha. Olen hakanud elama mõtte järgi, et ei hangi endale asju, mida tahan, vaid mida vajan. Selle mõttega viisin laupäevaselt täikalt alles jäänud asjad Humana kogumiskasti. Ehk keegi saab selle läbi rõõmu tunda. Siis oleks minu püüe täidetud.

Bettiga arutasime maailmaparandamist ja lõpuks läks teema väga laiaks kätte: lastekodulapsed, annetused kõik-kõik.. Mul on jälle See vool peal, mis aina enam selliseid mõtteid pähe tekitab. Nad idanevad seal kogu aeg, aga aegajalt tulevad suurte hoogudena välja.

Öösel poole kolme ajal teki all ei suutnud magama jääda enne, kui mõtlesin välja ja kinnitasin üle oma mõtte allika. Andersoni luuletuse lõpuread painasid mind:

Kõik inimesed magavad, kuid keegi ei tea, miks. Keegi

ei tea isegi seda, miks me oleme ärkvel.

 

Üleskutse 20. mai 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 12:31

Kallid vanemad naisterahvad ühistranspordis.

Kui te näete, et ka mina olen samas peatuses väljumas, siis te ei pea mulle oma rindadega selga hüppama.

Aitäh!

 

Praht, linn ja surm @NO99 19. mai 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 15:08
Tags: , , , ,

Rainer Werner Fassbinder (1945-1982) oli Saksa filmilavastaja, näitleja, stsenarist, teatridirektor, multitalent, imelaps, operaator, paljude meelest värdjas, paljude meelest kaunishing, produtsent, helilooja, enfant terrible kunstnike seas ja kunstnik par excellence inimeste keskel, näitekirjanik ja geenius. Oma lühikese elu jooksul küttis Fassbinder valmis 40 täispikka filmi ja kirjutas 24 näidendit, muu nipe-näpe sinna juurde. Aga see ei olnud kunstipanemine. Fassbinderi loomingu keskmes on inimene kogu tema vastuolulisuses, keda Fassbinder armastab – ilma sentimentaalitsemata – ka siis, kui inimene on eemaletõukavaim olend maailmas.

“Praht, linn ja surm” valmis 70ndate keskel. Mõnedel andmetel kirjutas ta selle koos näitlejatega improviseerides, teistel andmetel jällegi ühe lennureisi jooksul Frankfurdist Dakari. See transilaadne näidend ei ole “klassika”. Ta ei ole isegi “lugu”. See on lõige ühiskonna südamesse, kus elatakse low-fi elu high-five unistustega. Kõik tegelased siin näidendis alates Roma Bst ja lõpetades Franz B, Väikese Printsi ning Rikka Juudiga, on inimesed, kellelt nulltolerants võtaks esimesena pead maha. On siis nemad vägivaldsed, kui nad elada püüavad? Või on keegi teine? Sest keegi peab ju vägivaldne olema – muidu ühiskond ei toimiks.

Veiko Õunpuu on filmirežissöör. Te olete tema loomingulisi seisukohti näinud filmides “Tühirand”, “Sügisball” ja “Püha Tõnu kiusamine”. Ja nüüd: “Praht, linn ja surm”.

Lavastaja Veiko Õunpuu
Kunstnik Laura Pählapuu

Osades Teater NO99 trupp:
Mirtel Pohla, Gert Raudsep, Tambet Tuisk, Inga Salurand, Risto Kübar, Andres Mähar, Marika Vaarik,
Sergo Vares, Jaak Prints, Rasmus Kaljujärv

/NO99 koduleheküljelt

Olen etendust kaks korda vaatamas käinud ja pean nentima, et esimene kord oli parem. Võib-olla tulenes see esietenduse melust või lihtsalt sellest, et siis ma ei teadnud, mis juhtuma hakkab. Tavaliselt võin NO99 etendusi käia vaatamas rohkemgi kui kaks-kolm korda, aga seekord on kuidagi teisiti.

Prostituudid, karm elu, praht, linn ja surm. Ärge laske end heidutada mu eelmisest lõigust. Etendus ise mulle meeletult meeldib tegelikult. Neli prostituuti millega etendus algab kannab oma irooniat. Nimelt üks prostituutidest on Mähar on määratute võltsrindadega. Lugu kulgeb läbi prostitusiooni ja enda koha leidmisega ühiskonnas. Kuidas prostituut Roma mehest saab lõpuks gei ja kuidas ühiskond seda vastu võtab. Ega ei võtagi.

Lemmik kohti:

Ennast naiseks riietanud Sergo Vares laulab “Rändajaid” taustaks Risto Kübara suva järgi puhutud tuuba helid ja Mähari meeleolukas tantsimine (lemmik!).

Mirtel Pohla lühike sõnavõtt kaamera vahendusel, mis kõlas umbes nii. “Ma olen Roma. Ma olen lits. Mul on köha..” Miski lause tuli sealt veel, aga see ei jäänud meelde.

Pohla ja Raudsepa vestlus, kus mehel on pea ümber koonus nagu koeradel, kui nad haiged on.

Rikka juudi iroonia – läbi kõigi kohtade, kus ta etendub.

Kurat. Lemmikuid on raske edasi loetleda, lõpuks tuleks enamus etendusest siia.

(pildid no99.ee)

 

Emma Arvida Elisabeth Byström 14. mai 2010

Teisipäeval, 11.mail, oli siis Hellemanni torni galeriis rootslanna Emma Arvida fotonäituse avamine. Kõik pildid olid temast endast, kuid pettis ära küll kui ei teadnud. Pea iga jäädvustus oli ise nägu ja tundus nagu oleks modellideks olnud vähemalt viis erinevat tüdrukut.

Kui ma vaatasin üldist kontseptsiooni ei olnud fotonäituses midagi erilist. Samas üle lugedes mitu pilti mulle meeldisid sain neid kokku 5-6. Ehk siis üks kolmandik kogu ülespanekust.

Piltidel on rootslanna väga julge, kuid päris elus pigem häbelik. Kui teda rahva seast näidatud poleks ei oleks ma teda äragi tundnud. Halli hiirekesena mõjuv tüdruk tasakesi kandlemängu kuulamas. Ei oleks osanud arvatagi.

Rohkem pilte leiad siit:

http://www.flickr.com/photos/arvidabystrom/

 

Rändaja 13. mai 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 21:18
Tags: , , , ,

Filmi kirjeldus dvd-ümbrisel näeb välja selline:

Noor ja kaunis fotograaf Sandra (Carita Vaikjärv) saab oma kaduma läinud tädilt päranduseks vana ja üksiku maja ning otsustab seal veeta rahuliku nädalavahetuse. Algselt planeeritud lühike puhkus muutub aga järsult, kui Sandra mõistab, et maja näib olevat tumedate jõudude meelevallas. Tema kahtlusi suurendab ka pealtnäha sõbralik kuid kummaliselt käituv naaber Albert (Lauri Nebel). Mida aeg edasi, seda enam mõistab Sandra, et uus ümbruskond ja tema perekond on seotud süngete ja varjatud saladustega minevikust.

*

Well, well, well.. Eesti tudengifilm. Tegevus oli enamuse ajast laisk ja mitte kuhugi viiv. Nii-öelda hirmsad kohad olid ette aimatavad – ehk siis mitte eriti õudsed. Režissööriks on Robi Uppin. Noor kutt alles, küll ta jõuab veel midagi paremat valmis teha. Pöidlad pihku! Esimene film kahjuks suuremat muljet ei avaldanud.