Elamuslood

teater, muusika, kunst, kirjandus, film, fotograafia, tants

Isiklik #4 sünnipäevaeri! 30. märts 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 23:00
Tags: , ,

Aitäh kullakesed, muutsite mu sünnipäeva unustamatuks!

 

Tähelepanu! Aktsioon! 25. märts 2010

Eile õhtul üllatati mind telefonikõnega, milles kutsuti NO99 aktsiooni vaatama. Sel hetkel oli pileteid veel küllaga üle ja otsiti vaatama neid, kes reedel castingul osalevad. Peale pisikest mõtlemist ja kiiruga peas järgmise päeva plaani läbi vaatamist olin nõus. Ja oi kui rahul ma selle otsusega olen. Teatrikursuselt ühe korra varem ära tulemine tundub selle kõrval, mis tuju mul pärast aktsiooni ennast oli, väikse ohverdusena.

Aktsioon algas nagu NO99 tükk “Kuidas seletada pilte surnud jänesele”. Kõik oli sama: piinatud kunstnik nurgas oma jänesega istumas, mehed kõlaritega – igal oma heli, Laine Jänese kõne.. Pöördus aga siis, kui Marika Vaarik Laine Jänesena ise oma kõne järel plaksutas ja plaksutas ja ei kavatsenudki lõpetada. Ükshaaval tulid sisse näitlejad ja kiitsid kõnet ja plaksutamine jätkus aina edasi. Loomulikult ka publik aplodeeris. Jätkes omamoodi laulupidu. Istusin esireas ja kui näitlejad publikut kaasa õhutasid tuli see lõpuks juba oi kui vabalt. Hiljem sai koos näitlejatega laval tantsitud ja joodeldatud. Kaks lugu järjest. Nad tulid ja haarasid inimesi endaga kaasa. Sattusin siis esimesel korral Marika Vaariku “ohvriks”  ja teisel korral Andres Mähari. Mõlemad minu suured lemmikud, kui nüüd ausalt rääkida. Igatahes seal tantsides ja kaasa lauldes oli tuju juba laes ja ega järgneva aja jooksul polnud võimalustki, et see alla saaks minna.

Rasmus Kaljujärv rääkis eestlastest, kui töötavast rahvast. Sellest, kuidas me koos töötama peame. Oma kõne lõpetas publikus sõna otseses mõttes igale inimesele osutades ja silma vaadates öeldes sõna “sind”. Me vajame töötama sind ja sind ja sind ja sind ja sind… Selle lõpetanud haaras ta minu kõrvalt Helenil käest kinni ja ütles, et teeme koos tööd. Jättis ta mõneks ajaks ihuüksinda lavale. Siis pakkus, kas keegi läheks talle toeks. Mina olin kuskil kolmas-neljas inimene, kes läks. Lõpuks oli meid seal kaks kolmandikku publikust. Need kes istusid pidasid seda mugavamaks. Hmm.. Nende seas oli ka Rein Lang, kes tähtsa näoga teatas, et temal seal mõnusam istuda, meie seal all seisame. Hmm.. Ühtne Eesti? Ei ole ju, kui koos töö tegemisel osad lihtsalt ei tule. Mugavuse pärast. Vot nii on lood.

Pea terve aktsiooni vältel oli suu kõrvuni. Lõpu eel läks Ene-Liis Semper meie eest mööda, vaatas silma ja ütles “Aitäh!” Ja see oli nii südamest ja ilus aitäh.

/Kui see tekst kohati veidi logisev on, siis see tuleneb minu hetke õhinast ja värskest emotsioonist./

Sain veel kord kinnitust faktis, et NO99 on ja jääb minu lemmikuks teatriks. Need inimesed ja nende tükid ja ideed. Oh.. Minu süda on seal.

Peale teatri sain veidi rohkem aimu ka teatrikursuse kaaslasest Helenist. Oleme mõlemad NO fännid ja juttu jätkus ja jätkus, lõppedes alles siis, kui kumbki oma teed läksime.

/ps. Vabaduse Väljakul küüditamisohvrite mälestamiseks süüdatud küünlaid oli nii metsikult palju. Ja kui kaunis see õhtu pimeduses välja nägi. Kahjuks mul endal kaamerat kaasas polnud, kuid ma lisan siia pildid, mis Postimees online’st leidsin.

 

Johanna Wallin 22. märts 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 16:05
Tags: ,

Johanna Wallin. Kuskil juhtusin selle naise imelisi pilte nägema ning siiani käin ikka vahel ja uurin. Erinevad kohad ja inimesed ja kõik kuidagi eriti soojas ja mõnusas võtmes.

Flickr: http://www.flickr.com/photos/radiohuvud/

Blogi: http://radiohuvud.blogspot.com/

All photos belong to Johanna Wallin.

 

Viie sekundi filmid 21. märts 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 13:00
Tags:

3 minutiga 20  filmi:

sisu, püant ja lõpp.

Eks ta natuke ajuvaba ole, aga ma lihtsalt pidin seda nalja jagama.

 

The Bridge

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 12:04
Tags: , , ,

Golden Gate Bridge on populaarseim koht maailmas, kus inimesed.. enesetappu sooritavad.

2006. aasta dokumentaalfilmis näidatakse mõneti šokeerivaid kaadreid inimestest, kes sillalt hüppavad ja räägivad nende lähedased.

Ma ei ütle, et see oleks nüüd šokeerivaim dokumentaalfilm, mida ma vaadanud on. Ausalt öeldes oli süžeeliin isegi üpris igavavõitu. Samas see mõte, et inimesed sinna oma elu lõpetama lähevad on minu jaoks niivõrd häiriv. Vähemalt mõneks ajaks on selle silla ilu minu jaoks rikutud. Ehk ta veel taastub.

Screenshot filmist

by Johanna Wallin

 

Isiklik #3 20. märts 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 14:15
Tags:

Eile sai viimasel võimalikul hetkel marsale jõutud ja nüüd ma siin Ardus olengi. Ja mõnus on. Vahel on vaja Tallinnast puhata. Mingisugust vaheaja tunnet peal ei ole. Eriti kui oma märkmikku vaatan. Iga päev on midagi siiski teha vaja. See-eest on kõik sellised, mis mind ennast huvitavad. Mitte füüsika kontrolltööd ja esseed teemadel millest ma mõmmigi ei taipa tegelikult.

Marsas hakkas üks inglise keelne mõte kummitama. Pärast pikka mõtlemist otsustasin selle ka telefoni üles kirjutada:

People do crazy things when they’re in love. Well I think they go even crazier to get somebody to love them back.

Mulle need pildilisad on meeldima hakanud:

Kerge Fervex

Hommikune kohvitamine

X-files in the sky

Oh armsad esseed

Uhke tädi Karin

Rõõmus laps oma uute prillidega

 

Stranger Than Fiction 16. märts 2010

Filed under: ajas ja ruumis — viinamarjad @ 00:55
Tags: , ,

Naljakas, kuidas vahel ei suutnud ma ühtegi filmi korralikult ette võtta ja nüüd ainult seda teinud olengi.

2006. aasta film “Stranger Than Fiction”

Kujuta ette, kui üks hommik ärkate ja kuulete naise häält kõrvus, kes räägib täpselt sellest, mida ta parajasti teete/mõtlete. Keegi teine seda ei kuule. Ainult Sina ise. Nüüd kujuta ette, et üks hetk tuleb jutus välja, et sa sured üsna pea. Miks ei peakski, kui kogu ülejäänud lugu klapib. Sõna-sõnalt. Tegu-teolt. Oled oma muidu igavasse ja rutiinsesse ellu toonud põnevust, armastust, teinud millest alati unistanud ja lõpuks lepid ka mõttega surmast…

…Ja siis sulle halastatakse ja sa elad.

Igast filmist saan ma mingi tarkuse või mõtte kaasa ja siit siis vana klišeena tunduv:

Ela, nagu sureksid homme!

Kes teab millal Sinu homme kätte jõuab…