Kalahari bušmani naise Nisa lugu tema enese sõnade järgi
Lavastuse aluseks on Marjorie Shostak’i jutustus “Nisa”. Umbes viiekümneaastane Aafrika naine jutustas oma loo 1971. aasta märtsis antropoloogile Harvardi ülikoolist. Nisa oli naine Aafrika lõunaosas elava ja küttimise ning korilusega tegeleva !kungi rahva seast. Ta oleks olnud tähelepanuväärne naine mistahes ühiskonnas. Väikese tüdrukuna päästis ta oma äsjasündinud venna, kellelt ta ema tahtis elu võtta.Kaheteistkümneaastaselt läks ta naiseks mehele, keda ta ei tahtnud. Ta läks lahku, abiellus uuesti ja jäi leseks. Oma elu jooksul sünnitas ta neli last, kellest ükski ellu ei jäänud. Kindlameelselt otsis ja leidis ta äraelamist karmis Kalahari kõrbes. Korilus ja küttimine kui eluviis on kaasajal peaaegu kadunud. Kuid inimkonna arvatavasti saja tuhande aasta pikkusest eksisteerimisajast moodustab üheksakümment protsenti aeg, mil see oli peamiseks elatusviisiks. Inimliigi unikaalsus ja inimloomus vormusid korilus-ja küttimisühiskonnas. Nisa lugu on inimese lugu.
Katariina Unt:
“Mind inspireeris Marjorie Shostaki raamat “Nisa”, ootamatult avameelne ja köitev lugu Aafrika lõunaosas Kalahari kõrbes küttimise ja korilusega tegeleva !kungi rahva seas elavast naisest Nisast. Tema oma sõnade järgi kokkupandud jutustus avab võimaluse siseneda ühe teistsuguse kultuuritaustaga naise sisemaailma. Nisa elusloos ei eristu tähtis ja vähemtähtis, üksikud sündmused ei kujune elumuutvaks teguriks. On ainult alatine kohalolu ja kõik, mis inimesele osaks saab, on asjakohane ja vajalik. Naise tundeelu olenemata kontinendist, rahvuslikust kuuluvusest ja elutingimustest on universaalne. Igatsus on üks. Ühes on koos nii mees kui naine. See on ÜHE – seega igaühe lugu.”
Alustaksin põhjusest, miks viimasel ajal teatrist niivõrd vähe kirjutanud olen. See pole seetõttu, et see minu jaoks kaugemaks oleks jäänud või seda vähem nautinud/nautimas käinud olen. Põhjuseks on see, et leian emotsioonide ja nähtu kirjapaneku aina raskemana olevat.
Ka NISA on raske sõnadesse panna. See ongi kellegi isiklik lugu. See on Nisa lugu. Katariina Unt läks rolli sisse ja ta oligi Nisa. Viis, kuidas ta naise lugu edasi andis oli aus ja usutav. Siiras! on õige sõna. Tanel Rubeni muusika toetas seda sajaprotsendiliselt.
Loo jutustus algas unenägude kirjeldamisest, mis mulle eriti hingelähedane oli. Unenägude nägemine ja hiljem nendest rääkimine on niivõrd isiklik kogemus, mis võib edasi anda hetkel elus ja hinges toimuvat. Nisa unenäod kaevu äärde minekust ja sinna sisse kukkumisest ja etenduse alguse jutustustes sealt mitte välja pääsemises, olid sünged. Etenduse lõpus aga pääses ta sealt välja. Tuli leida see üks oks, millele toetuda ja mis otsustab su elu üle. Nii ka elus. See üks lootuskiir, päästerõngas või ka oksaraag.
Nisa elu oli värvikas. Abikaasad, armukesed ja nende vahel laveerimine. Neid stseene esitas Katariina Unt väga vaimukalt, iga mehe kõnnakut matkides. Emapiimast unistamine, liha üle rõõmu tundmine. Neli last ja tumedama noodina nende kõigi kaotus.
Imetlesin Unti võimet rääkida asjadest nii, nagu nad on, ilma et tunneksin piinlikkust laval kasutatavate sõnade üle. Mulle ei meeldi sõna ‘tuss’ kõla, ent laval see mind ei häirinud. See ei ole sõna, mis peaks nihelema panema või tekitama ebamugavustunnet. Lihtsalt mulle isiklikult see ei meeldi. Ei ole ilus eestikeelne sõna. Kui nii saab öelda.
Pole kahtlustki, et Unt rolli tunnetas ja selle endast läbi lastes ka välja mängis, ent nautisin hetki, kui tabasin teda Tanel Rubeni muusikale naeratamas ja nende omavahelist pilkudega suhtlemist. Selle mõtte arendaks edasi suureks kummarduseks Rubeni ees. Aitäh! Elamus oleks vahest isegi poolikuks jäänud ilma Sinuta. Liikumine ja näitemäng koos ideaalsest ajastatud (laiv!) muusikaga tegid õhtu minu jaoks meeldejäävaks.
*
Dramatiseering, lavastus, esitus: Katariina Unt
Lavastus: Aare Toikka
Muusika ja esitus: Tanel Ruben
Liikumine: Marge Ehrenbusch
Valgus: Triin Hook
Esietendus 15. aprillil 2011. Rahvusraamatukogu Teatrisaalis
(pilt: vatteater.ee)
