Inimsuhted. Naljakad asjad, kas pole? Tiina Laanem on oma esikromaanis “Väikesed vanamehed” võtnud fookusesse seltskonna, kes kõik koos mandrilt saarele ära põgenevad, et koos suvealgust nautida. Nagu alati ei lähe asjad nagu plaanitult ja järgneb üks juhtum teise järel. Mingi osa igast inimesest jääb kuni lõpuni teiste eest saladusse ja selle järsul väljatulekul külvab segadust rohkem kui küll. Laanem on oma raamatusse püüdnud palju erinevaid karaktereid: range ja piiritletud vaatevinkliga Aleks, raamatutest rõõmu tundev ja salaarmastusega Eva, inimestest tüdinud David, poolhipi Mark koos oma uue kaaslase täishipist Ly’ga, salalik Kei, teiste eest tundeid varjav Olaf, erkalik Johann… Raamat on üles ehitatud nii, et teda on kerge lugeda ja tegemistel on kerge silma peal hoida. Samal ajal on võimalus paralleele tõmmata ka enda eluga ja inimestega selles.
*
Ma ei suutnud vastu panna, et taaskord jagada lemmik-lõike (ps. kolm viimast on minu kõige-kõige lemmikumad):
Eva muigab, võtab laualt raamatu, keerab pooleli jäänud leheküljel nurga sissepoole ja kõnnib elutuppa. Ta paneb raamatu riiulile pikali. Kõik tema raamatud, mis veel lugemata või mille lugemine alles pooleli, peavad püstist asendit ootama, kuni läbi loetud saavad. Asendivahetus tähistab muutust. Hommikuti ja õhtuti, mil Eva linnakodu või maamaja kõrge raamaturiiuli ees seisab, valdab teda pildi sisse lipsaja tunne, raamaturiitadega silmitsi jäämised venivad sageli mitmekümne minuti pikkusteks. Tardunud kuju ja kuhi raamatuid. Ainuüksi tuttavate köidete vaatamine ja ümbertõstmine, riiulist väljavõtmine ja lehitsemine, kunagi alla joonitud kohtade ülelugemine ja toonaste mõtete meenutamine tekitavad heaolutunde. Nii mõnigi raamat on tema enda tõlgitud, neist saavad seeläbi justkui kasulapsed, kes pole küll võrdväärselt armsad, kui neile kulunud aja ja pühendumuse tõttu armsad ikkagi. Uskumatu, kui palju head enesetunnet võib peituda ühes riiulis, imestab Eva, jäämata sel hommikul siiski pikemalt raamatute seltsi.
*
“Tead, ma üritan alati mööda pealispinda libiseda. Sinna koguneb ikka parim osa,” lausub Johann selgitavalt.
“Ja sellepärast jood ainult pool tassi?”
“Jah, sellepärast, see on nagu omamoodi rituaal. Mul pole tahtmist sellest loobuda. Lapsena armastasime ju kõik süüa tordist vaid parimat osa, täiskasvanud sundisid meid kogu kooki nahka pistma.”
*
Kes mõtles välja pikad puhkused? Meeleheitliku puhkamise? Kes tuli selle peale, et asutused, kus inimesed tegelevad mõtlemisega, vajavad tingimata paarikuist ajuvaba perioodi?
*
“Sa pole seda naist ju veel katsunud,” selgitab Mark. “Võib-olla on ta ainult vaadates isuäratav, aga puudutades pole üldse hea. Ma kardan alati seda, et ahvatlevat naist silitades ja suudeldes läheb isu tema järele üle. Ei teki seda õiget tunnet, kobaks nagu täiesti valet materiali. Pärast on armetu pettumus.”
*
Kohe tekiks ju küsimus, miks ta hiire kombel pimedas urus istub, kui teab isegi, et võiks minna sooja suve otsima. Siis tuleks tunnistada, et ta ongi arg hiir. Hale arg hiir, mis teha, eriti irooniline on muidugi sealjuures kassi mängida.
*
“Et söön elu lõpuni täpselt nii, nagu tahan, ja täpselt seda, mida tahan,” vastab David rõhuga. “Söömine on ainus asi, mida ma teen ainult iseenda jaoks. Ülejäänus tuleb pidevalt teistega arvestada. Kogu aeg anna milleski järele, kuula kellegi arvamust ja sõlmi iseendaga kompromisse. Tead, kui ma mõtlema hakkan, siis kogu mu elu on üks suur kompromiss. Nii et ära tule mulle rääkima, et peaksin ka söömise osas teiste tahtmisi järgima hakkama.”
*
“Milline kohutav sõna – haudvaikus. Nagu mingi lõputu paine,” sõnab David. “Linnakäras mõnikord muust ei unistagi kui vaikusest. Aga seesama vaikus võib sind järgmisel hetkel peast segi ajada.”
“Jah, on head vaikust ja halba vaikust,” pomiseb Mark nõustudes.
*
“Mulle tundub lihtsalt kummaline sinu pime usk tänapäeva mantrasse – räägi, räägi, räägi,” sõnab David. “Kui on väike mure, siis tuleb natuke lobiseda. Väheke suurema probleemi korral aitab pikem arutelu. Või lausa koosolek? Päris kuristiku äärel seistes päästab oraalne kõhulahtisus. Miks sa arvad, et rääkimine tingimata aitab?”
“Sest rääkimata lämbud on mõtete kätte ära,” ütleb Eva.
*
“No jaa…” venitab Mark nõustuvalt. “Ega need korradki paremad pole, mil tajud, et kaaslane ootab vaid enda järjekorda. Suud muudkui räägivad ja kõrvad püüavad sõnu, kuid tegelikult käib tummfilm.”
*
Meisterlikult ritta seatud sõnad helisevad tema kõrvus palju kaunimalt kui mis tahes muusika.
/Võimalik, et satun laupäeval Väikesi vanamehi Ugala suvelavastuse näol ka laval nägema. Eks see selgub täna. Või homme.
