Ten minutes older – the trumpet 16. apr 2011

Tuntud Jim Jarmuschi fänniga olen ette võtnud kõik tema filmid. Seekord oli järg “Ten minutes older – the trumpet’il”. Ma olin varem teadlik, et see on mingil määral sarnane “Coffee & cigarettes’ile”, sest film koosneb erinevatest osadest. Mida ma aga ei teadnud oli see, et igal osal on erinev režissöör.

Võtame algusest:

1. “Dogs have no hell” – Aki Kaurismäki

Meeldis osatäitjate valik ja süžee. Ja kellad.

2.  ”Lifeline” – Victor Erice

Veresidemed ja selle tähtsus. Beebil on midagi viga ja inimesed jätavad momentaalselt pooleli selle, mis teevad, et vaatama minna mis juhtunud on. Sugulus tähendas selles osas inimestele rohkem kui seda, et saadakse korra-paar aastas kokku, et kooki süüa.

3. “Ten Thousand Years Older” – Werner Herzog

Hõimud on välja suremas. Ühest inimkaugest hõimust aastate vahega filmitud materjal. Mulle meeldis põliselanike elurõõm (kuigi pealiku moodi mees põdes hiljem tuberkuloosi) ja veidi kurvaks tegi nii-öelda uuest põlvkonnast rääkimine – ei taheta oma juurtest rääkida ja pigem öeldakse neist lahti ning tahetakse linna ära kolida.

4.  ”Int. trailer night” – Jim Jarmusch

Üllatavalt mitte midagi ütlev osa minu jaoks.

5. “Twelve miles to Trona” – Wim Wenders

Üks kahest lemmikust. Mees kes sõidab haiglat otsides samal ajal kui tee ta silme ees virvendab, voolab ja väriseb. “Those are grown-ups cookies”

6. “We wuz robbed” – Spike Lee

Presidendivalimistest. Ei pakkunud pinget.

7.  ”100 flowers hidden deep” – Kaige Chen

Ojaaa! Vanemast mehest kes kutsub kolimisteenuse pakkujad oma olematust majast vara transportima. Ta teab täpselt, kus mis asuma peaks ja saadab mehi nende vedamisel, et nad ikka ettevaatlikud oleksid. Mehed muidugi võtavad seda naljaga, kuid peale bossi (?) kõnet teevad asja kaasa. Hetk kus üks meestest unustab end ja viskab teisele tikud, samal ajal vaasi vedades, näeb vana mees kuidas tema vaas kildudeks kukub ja hakkab nutma. See hetk on nii kurvalt ilus ja mehed vaatavad üles puu poole ning näevad maja, millest nad asju välja veavad. Kurjam kuidas ma ei oska selle osa ilu ja olu sõnadega edasi anda.

Oma silm on kuningas:

Kokkuvõtteks: Ma ootasin rohkemat ja kui viimane osa oleks olemata olnud (milline sõnade kooslus) oleksin veelgi rohkem pettunud. Tasub vaadata, aga mitte rohkem kui üks kord vahest?

Dead Man 12. nov 2010

It is preferable not to travel with a dead man. – Henri Michaux

*

Taaskord üks meistriteos Jim Jarmuschilt (keda ma absoluutselt armastan).

William Blake (Johnny Depp) sõidab linna nimega Machine, kus teda peaks ootama töökoht. Kohale jõudes selgub aga, et ta on hiljaks jäänud ning raha, et tagasi sõita tal ei ole. Kõrtsi ees kohtub ta Thel’iga kelle juures asjad teistsuguse pöörde võtavad. Sisse tormab Theli eks Charlie kelle ta maha laseb peale seda kui too Theli maha on lasknud (Thel hüppab ette Williamile, et teda päästa). William põgeneb linnast ning teda asuvad Charlie isa käsul jälitama kolm palgamõrvarit. William Blake kuulutatakse tagaotsivaks kelle eest pannakse välja üha suuremaid summasid. William kulgeb koos indiaanlase Nobody’ga (Gary Farmer), kes ta vahepeal hülgab kuid nende teed ristuvad taas ühel ööl. Nobody on mees tänu kellele Blake elab nii kaua kui ta elab.

Olgu, selle filmi ümber jutustamine tundub tegelikult mulle sama mõttetu kui lootus, et süüdatud küünal kunagi ei kustu. Film oli üdini Jarmuschilik nagu ma lootsin ja meeldis mulle taaskord nagu iga teinegi Jarmuschi teos, mida näinud olen. Lugu kulges rahulikult omade heade hetkedega ja veelgi meeldejäävamaks muutis selle Neil Youngi imeline taustamuusika.

Nobody pidas William Blake’i inglise luuletajaks kelle luuletused omal ajal teda kõnetanud olid. Tema arvamust ei kõigutanud ka asjaolu, et Blake talle ütles, et luulest midagi ei tea.

Üks mu lemmik kohtadest oli see, kus kaks ohvitseri, kes raha taga ajasid, Blake’i otsisid ja ta ka leidsid ning sealt tulenev kõnelus:

“Are you William Blake?”

“Yes I am. Do you know my poetry?”

ning seejärel lask mis tappis ühe ohvitseridest ning tema püstolist lahti läinud lask tappis teise.

Teine lemmik koht oli see, kus Nobody Blake’i merele laskis, et hing saaks minna kust hinged tulevad ja kuhu ka lähevad. Ehk see oli lõpp. Viimase asjana (peale pilvede) nägi William Nobody ja ainsa elusa palgamõrvari lasuvahetust mille tulemusel mõlemad surid.

*

Ma ei suuda kuidagi seda lugu nii palju sõnadesse panna, et see annaks edasi seda, mida see film mulle andis. Leidsin taas enda jaoks hea filmi ja tõesti nautisin selle vaatamist. Kes aga tahab oma silmaga näha seda millest räägin vaadaku film ise otsast lõpuni läbi.

The Limits Of Control 25. apr 2010

Jim Jarmusch on jätkuvalt üks lemmik mehi siin maamunal. Ma pole varem näinud midagi geniaalsemat, kui tema filmid.

The Limits Of Control mängis sümbolite ja mustritega. Mees ülikonnas, kes vahetas pealtnäha suvaliste inimestega tikutopse. Samas töötasid nad kõik ühise lõpptulemuse nimel. Milleks oli mõrv. Ma ei osanud oodatagi, et see mis kogu selle saladuslikkuse alt välja tuleb on just kitarrikeelega tapmine, kuid see protsess oli nii nauditav. Selle vaatamine oli nauditav. Üdini Jarmuschilik film: tegelaskujude ütlused, mis hiljem taas esile tulid, elemendid nagu läbipaistev vihmavari ja vihmakeep, blond naine beežis mantlis. Iga inimene, kellega üksildane mees kokku puutus, küsis temalt esmalt: “You don’t speak Spanish don’t you?” Hiljem järgnes sinna ka küsimus “Are you interested in … (art, Schubert jms) by any chance?”

Jarmusch on ikka jäänud oma lemmikute juurde, keda ta igas filmis kaasab. Bill Murray on ehe näide. Isegi väikese rolli juures.

Meeldejäävamaid ütlusi:

The universe has no center and no edges.

He who thinks he’s bigger than the rest must go to the cemetery. There he will see what the world really is. It’s a handful of dirt.

Viimane neist kajas läbi kogu filmi.

Kui ma peaksin seda filmi hindama annaksin ma talle kümnest punktist maksimumi.

/Antaks mulle võimalus üheks päevaks kellegi aju laenata valiksin ma kahtlemata Jarmuschi oma. Tahaks tõesti teada, mis selle geeniuse peas toimub.