Tegime Piiaga 2012. aastaks lubaduste lehed. Üks minu lubadustest oli mõni oma mõtteviljadest ellu viia. Valisin esialgu kõige lihtsamini teostatava. Kuna Tallinnas, mu kodulinnas, on nii palju huvitavaid kohti (just neid, kuhu tavaliselt turistid ei satu), tuli mõte need üles pildistada ja üles riputada. Asi on veel algusjärgus ent mõtteid on palju.
Pilku saab peal hoida siin:
Vahel on vaja…
…öösel filme vaadata ja siis nende soundtracke mööda internetti taga ajada
…öösel lugeda ja ignoreerida varaste hommikutundideni üleval olekut
…voodis jäätist süüa, kuigi Kätlin ei tohi, aga endale lubad seda siiski (salaja?)
…õega koos süüa teha, isegi siis kui sinu suurim ülesanne on kartulite koorimine
…ema voodis risti-põiki lösutada (nii-et keegi teine sinna istuma ei mahuks, oh ei)
…ignoreerida Vana-Rooma teemal konspekti tegemist, et mööda korteris ringi jalutada
…pildistada oma hommikusööki, öist teetassi jms
…loopida asjad toa põrandale laiali, et need siis hiljem piinlikult korrektselt tagasi kotti laduda
…elutoa põrandalamp oma voodi kõrvale nihverdada
…kirjutada üles ideid, mis tekivad pildiblogisid ja filme vaadates ja kaskede lehte puhkemisest vaimustuses olles
Vahel on vaja Ardus olla.
*
*
/Ma ju ei oska linnas puhata… Kas siingi?/
Hommik.
Jahvatad enne duši võtmist kohviube.
Kogu köök on juba kohvi aroomi täis, aga juua pole veel midagi.
Paned kannutäie tõmbama ja sukeldud veejoa alla.
Kui tagasi kööki naased oled juba kui puhas leht.
Kohv on valmis.
Ootab sind.
Eluvaim tuleb sisse.
Vaim on ergas.
Keha tahab tegutsemist.
Seda vist nimetataksegi sõltuvuseks.
Tahaks inimestelt küsida kas nad on õnnelikud? Kas nad tunnevad armastust? Kas nad armastavad? Kas neid armastatakse? Kas nad tunnevad viha? Ängi? Mis neid naeratama paneb, kurvaks teeb? Mis on viimane raamat, mis nende elu raputamas ja miks? Kas nad on oma valikutega rahul ja ärkavad iga päev rõõmuga? Kas nad on ümbritsetud headest inimestest ja tegudest? Kuhu nad reisida tahaksid? Kas nad tunnevad end vabalt päeval või öösel? Mida nad kardavad? Mis on nende eredaim lapsepõlve mälestus? Kas neil on talismane? Uskumusi ja elufilosoofiaid jagada?
Selle asemel räägime ilmast ja muust tühjast-tähjast..
Olen iga päev jälginud lumepiiri taandumist ja tundnud jääd oma jalge all. Olen oodanud vihma ja nüüd kui ta tuli ei ole ta õige. Kevad ei ole veel käes. Aga ootusseeme on idanema pandud.
Viinamarjad said täna kahe aastaseks.
Tunnen end nagu uhke emme. Jälle.
Praeguseks on seda lehte piilutud 22355 korda. Kui eelmisel sünnipäeval ütlesin, et rohkem kui oodata oskasin, siis hetke seis on isegi veel üllatavam.
Kõige populaarsem postitus on olnud Lomo eri II:
http://viinamarjad.wordpress.com/2012/02/18/lomo-eri-ii/
Varsti tähistan ise juubelit. 20. 2 ja 20. Kaks sünnipäeva number kahega. Huvitav kokkusattumus.
Aitäh!
Mind lummas see vaatepilt kogu hommikupooliku.
Mis sest, et külm ja kolisev.
Mis sest, et tuisune.
Ilu peitub veidrates kohtades.
Kellele ei meeldiks lomo?
Kevadet, suve, sügist. Häid inimesi ja kinni püütud hetki.
Võin öelda, et iga kord, kui seda lugu kuulen/kuulan tuleb meelde 2010. aasta jaanuar.
Lugu tuletab meelde kodu. Seda kodu siin, Tallinnas, Paldiski maantee ääres.
Külm oli siis. Jaanuaris.
Alguse said muutused.
Veebruaris läks helgemaks.
Kodu muutus teiseks.
Karin kolis ka siia.
Nüüd on teisiti.
Kodu elab rohkem.
Hingab rohkem.
