Vahel on vaja… 8. mai 2012

Vahel on vaja…

…öösel filme vaadata ja siis nende soundtracke mööda internetti taga ajada

…öösel lugeda ja ignoreerida varaste hommikutundideni üleval olekut

…voodis jäätist süüa, kuigi Kätlin ei tohi, aga endale lubad seda siiski (salaja?)

…õega koos süüa teha, isegi siis kui sinu suurim ülesanne on kartulite koorimine

…ema voodis risti-põiki lösutada (nii-et keegi teine sinna istuma ei mahuks, oh ei)

…ignoreerida Vana-Rooma teemal konspekti tegemist, et mööda korteris ringi jalutada

…pildistada oma hommikusööki, öist teetassi jms

…loopida asjad toa põrandale laiali, et need siis hiljem piinlikult korrektselt tagasi kotti laduda

…elutoa põrandalamp oma voodi kõrvale nihverdada

…kirjutada üles ideid, mis tekivad pildiblogisid ja filme vaadates ja kaskede lehte puhkemisest vaimustuses olles

Vahel on vaja Ardus olla.

*

*

/Ma ju ei oska linnas puhata… Kas siingi?/

Puhkus 4. dets 2011

Nautida kodu rahu ja vaikust ja lugeda ühe hingetõmbega läbi sõbra kirjutatud raamat. Lasta tuppa värsket, karget õhku ja juua teed suurest auravast tassist. Koristada kogu korter ära ja jätta kogu voodi raamatumäe alla. Kirjutada väikse kuid erksa valguse käes ja kuulata rahulikke meloodiaid. Mängida trummi ja mõelda sellest, kuidas naabrid seda kuulevad, kuidas sellesse suhtuvad. Avastada, et kõik küünlad on märkamatult ära kustunud. Otsida üles filmirull, mida siiani ilmutusse pole viinud. Teha plaane ja unistada. Märgata detaile ja väikseid imesid.

Hommikud… 26. okt 2011

Täna hommikul oli esmaspäeva tunne. Sellise esmaspäeva tunne, millest olen alati unistanud. Ärkan tööpäeval enne äratuskella. Uni läheb vahelduva eduga juba mitu tundi ära, aga suudan ikka ja uuesti magama jääda. Unistades. Väljas paistab päike ja aknast tuleb sisse karget sügisõhku. Veidi talve lõhnalist. Lõpuks end teki alt välja ajades panen käima ilusa muusika ja hakkan tasapisi toimetama. Kohvi lõhn köögis võtan hommikust dušši. Jõuan parajalt ka mõned read kirja panna lõpetades seal, kust hiljem hea jälle alustada.

Hommikud…

esmaspäeva 17. okt 2011

Täiskuu lummuses, valguses 12. okt 2011

Ma ei tea, kas olen oma toast täiskuuvalguses varem rääkinud, aga see on miski, mida tahan jagada.

Selge taevas ja suur valge ratas vastu jõllitamas. Elan viiendal korrusel ja tuled kustu pannes leian oma toa põrandalt aknaruutude kujutised. Sinakas valguses. Tahaks öelda, et külmas sinakas valguses, aga minu jaoks on see vaatepilt alati nii soojendav ja tervitatav. Olen üritanud seda ka pildile jäädvustada, aga pole õnnestunud nii hästi kui tahaks. Kui mul aknalaual veinipudelites küünlad olid, siis need tegid aknaruudud põrandal ja voodil eriti mõnusateks.

Täna aknal istudes täheldasin, et üksikud äraeksinud pilved on kui suured sinised mäed. Tipud kuuvalguses vastu sillerdamas. Mööda lendas väiksemat sorti parv valgeid linde. Pole päris kindel, kes nad olid, aga suure valge ratta all olid nad erilised. Erilised tänases öös.

Rõõm raamatutest 11. okt 2011

Millegi püsiva vajaduses ei suutnud keskenduda lühikestele seikadele ajakirjast ja otsustasin uue raamatu alustamise kasuks. Hommikul lõpetasin Kundera “Elu on mujal,” aga sellel hetkel peatuda ei tahaks. Tahtsin kirjutada hoopis õnnestunud valikutest. Seisin oma raamatukuhjade ja riiuli ees, et ostetud ent oma aega ootama jäänud teosteks sobiv valida. Mitte ükski ei kõnetanud praegusel hetkel. Päris ebameeldiv, kohati meeleheitlik tunne tuli peale. Lõpuks silmasin juba loetud raamatute varju jäänud Elo Tuglase “Tartu päevikut 1928-1941″- jess! Ma armastan uute raamatute lõhna, aga seekord on selle ületanud raamatu tunnetus. See tähendab kaante tunnetus. Kui see vastik paber ümbert ära võtta (mis nagunii lipendab ja segab koguaeg) tuleb välja veinipunane hõbedase kirjaga käesõbralik pind. Rõõm raamatu käes hoidmisest. Rääkimata esimese sissekande lugemise rõõmust.

Sellised lained siis ühel teisipäeva vara-varahommikul.

Ajaviiteks 28. sept 2011

Istun Revalis ja mu kõrval pusib üks väike marakratt oma koduste ülesannete kallal. Istub siin täitsa üksi, sööb šokolaadi eklääri. Arvan, et ta on mõne tähtsama nina (või siis muu töötaja) laps, sest üks püsikunde (Rauno, see välismaa mees!) just ütles talle tere. Tagasi koduste ülesannete juurde, arvud saavad kirja aga tänu kalkulaatori ekraanile. Vot teile nalja! Ma arvan, et ta on umbes 8 ja mina samas vanuses lahendasin kõik oma liitmised ja lahutamised peast. Ja veel nautisin seda. Aga see selleks. Tegelikult ma tahtsin öelda, et ta on nii vahva. Ma ei oska seletada miks. Vahva sellisel väikse lapse moel. Moel, mil see ei vajagi seletamist. Sa lihtsalt näed seda ja see teeb sinu tuju ka heaks.

Tänaval tuli minu juurde üks Hare Krishna, kes rääkis minuga vene keeles. Ma ei jäänud seisma ja ütlesin, et ei taha talt raamatuid. Järgmine Krishna aga suutis mu kinni pidada. Vestlesime oma viis minutit inglise keeles ja ta suutis mulle niivõrd positiivse mulje jätta. Stanislav, Lätist, aga elab Eestis. Ta ütles, et talle meeldib siin, aga inimesed on kohati igavad. Kõik on üks hall mass ja talle meeldis, et ma naeratavana ja huvitavate sukkadega (http://www.besty.ee/charlied.html) kohe silma paistsin. Rääkisime veel veidi krishnadest ja nimedest ja muust ja ta suutis mulle nii hea tunde tekitada. Positiivse energia vahetus.

Miks ma otsustasin selle kõik siia kirja panna? On täiesti võimalik 15 minuti jooksul endale hea tuju tekitada, kui jälgid inimesi enda ümber. Isegi kui nad on võõrad. Alati leiab midagi positiivset ja tavaliselt inspireerivad nad mind mingil määral. Kas oma lihtsuse, positiivsuse, ekstravagantsuse või muuga. Inimesed. Ilusad ja head.

/Võib täheldada, et ma olen jälle oma selles staadiumis, kus elu on lill ja armastan inimesi ja nende olemisi enda ümber./

Sorry, Delilah 27. aug 2011

Ukulele on üks vahvamaid instrumente ja see lugu on alati kuidagi südamelähedane olnud.

Leitud siit: http://wildthoughts.net/2011/08/13/sorry-delilah/)

Mõttejõud 12. juuli 2011

Mul on täna salavägi. Mõtted, nii head kui halvad, lähevad täide.

Enne uksest välja minekut mõtlesin, et jään vihma kätte. Jäingi. See meeldis mulle.

Põhuteatri trepist üles minnes mõtlesin, et mis siis saab, kui sealt alla kukun. Tagasi tulles kukkusingi. Nüüd lonkan. See ei meeldi mulle.

Kirjutasin öö saabudes vihmast ja vihmaromantikast. Äikesepilv otsustas Tallinnas möllutama hakata ja tõi endaga paduvihma. See meeldib mulle.

Taevas lööb end valgeks ja mürin kostub aina lähemalt. Vihm pritsis aknalaualt käele ja näole. Hea.

Kui minust üheks päevaks haldjas sai 1. juuni 2011

Pildid tegi mu armas Kristiine Raag. Viimased kaks on meie endi rõõmuks ja eelviimasel ei saa üle ega ümber sellest emotsioonist ja pildilt kiirgavast soojusest.