Loomade farm 31. märts 2011

Varjatud sõnumid on alati mu lemmikud olnud ja ma ei suuda uskuda, et ma sellest raamatust siia varem kirjutanud pole. Ometi lugesin teda juba teist korda ja endiselt ahmin sisse Orwelli stiili. Olgu pean tõdema, et 1984′s tuleb see paremini esile, aga ka “Loomade farm” ei jää palju maha.

Kes veel raamatut lugenud ei ole palun ärge vaadake enne filmi! Minu jaoks rikkus see nii mõndagi ära. Raamat on palju rikkalikum oma kirjeldustega ja kujutlusvõime saab rohkem tööd.

Teos varjatud pilkega NVSLi võimule ja absurdsusele, mis sel ajal kommunistlikes riikides toimus. Valitsus muutis oma suva järgi seadusi ja tegi samal ajal ausat nägu. Taustaga tutvununa hakkad sigadele erinevaid nägusid ette kujutama – vuntsidega liidersiga on samas vägagi koomiline kujutluspilt. Eriti ajas mind naerma kahel jalal käivate sigade ette kujutamine. Ma kujutasin ette suurt rasvunud siga, kellel on tasakaaluhäired ja kes higistades üht jalga vaevaga teise ette tõstab.

Üldiselt on raamat marru ajav, täis absurdsust, masendav (samas humoorikas omal veidral moel) ja, mis kõige tähtsam, nii kuradi tõene. Uskumatu, kui palju mul suvest saadik meelest oli läinud. Siis lugesin raamatut esimest korda ja ma tean, et hoidsin end tagasi, et Karini jaoks asja mitte ära rikkuda ja hoidsin suu kinni. Nüüd kirjanduse tunnis teost arutades tundsin, et ei mäleta nii paljut. Uuesti üle lugedes aga enam nii närvi ei läinud, aga mõistsin tegevust palju selgemalt. Teose lahti mõtestamine aitab tohutult mõista, mida kirjanik öelda tahtis (no päris kindlad ei saa me kunagi olla, aga selles peitub ka kirjanduse võlu).

1984 lemmikuid 18. juuli 2010

George Orwellil on imeline kirjutamisstiil ja mulle on nii meeldima hakanud, et tema raamatutel on nö. kurvad lõpud. Kurb on vale sõna, pigem reaalsed selles võtmes, et väga tihti elu selline ongi. Igaühel on oma hind ja võimalused kuidas teda mõjutada. Loomade farmi loost kirjutan hiljem. Järgmine nädal peaks selleks aega leidma. Senikaua aga minu lemmik kohti Orwelli raamatust 1984. Kes pole veel lugenud siis nüüd on viimane aeg, sest see on imeliselt imeline!

*

Üle aasa tuli nende poole see tumdate juustega tüdruk. Otsekui üheainsa liigutusega kiskus ta endal riided seljast ja viskas need põlglikult maha. Tema keha oli valge ja sile, aga see ei tekitanud Winstonis mingit iha, ta vaevalt vaataski seda. Teda täitis hetkel imetlusega hoopis see žest, millega tüdruk oli riided maha visanud. Oma graatsia ja muretusega näis see hävitavat terve ühe kultuuri, terve ühe mõtteviisi, nagu võiks Suure Venna ja Partei ja Mõttepolitsei üheainsa hunnitu käeliigutusega põrmu paisata. Ka see žest kuulus endisesse aega. Winston ärkas üles, huulil sõna “Shakespeare”.

*

Ta ei suutnud enam edasi kirjutada. Ta sulges silmad ja muljus neid sõrmeotstega, püüdes pealetükkivat mälestuspilti eemale tõrjuda. Teda haaras vastupandamatu kiusatus täiest kõrist roppusi karjuda. Või pead vastu seina taguda, laud kummuli keerata ja tindipott aknasse virutada – märatseda, lõhkuda, teha ükskõik mida, et ainult vabaneda mälestusest, mis teda piinas.

*

Inimese suurim vaenlane on tema enda närvisüsteem, mõtles ta.

*

Winston muljus jälle sõrmeotstega silmalauge. Ta oli selle nüüd lõpuks kirja pannud, aga see ei toonud kergendust. Teraapia ei andnud tulemusi. Soov täiest kõrist roppusi karjuda oli niisama tugev nagu enne.

*

Õhk oleks nagu suudelnud nahka. Oli teine mai.

*

Üks rästas oli laskunud puuoksale, umbes viie meetri kaugusel, peaaegu nende silmade kõrgusel. Võib-olla ta ei näinud neid. Ta oli päikese käes, nemad varjus. Ta sirutas tiibu, pani need taas hoolikalt kokku, langetas korraks pea, nagu avaldaks päikesele austust, ja vallandas siis vägeva lauluvoo. Pärastlõunases vaikuses oli hääle valjus jahmatav.

*

Lõpp sisaldus alguses. Aga see oli hirmutav, või täpsemalt, see oli nagu surma eelmaik. nagu oleksid sa natuke vähem elus. Juba O’Brieniga rääkides, kui O’Brieni sõnade tähendus temani oli jõudnud, oli külmavärin üle ta ihu käinud. Tal oli tunne, nagu laskuks ta hauarõskusse, ja seda tunnet süvendas veel see, et ta oli alati teadnud, et temasuguseid ootab haud.

*

Vähemuses olemine, isegi üksi olemine ei tee sinust veel hullu. On olemas tõde ja on olemas vale, ja kui sa hoiad kinni tõest kas või tervet maailma trotsides, siis sa ei ole hull.

*

Vähemalt ühele küsimusele oli nüüd vastus olemas. Mitte iial, mitte ühelgi põhjusel ei saa sa soovida, et valu suureneks. Sa saad soovida ainult, et valu lakkaks. Pole olemas midagi hirmsamat kui füüsiline valu. Valu palge ees ei ole kangelasi, ei ole kangelasi, mõtles ta ikka ja jälle, kongipõrandal vingerdades ja abitult oma jõuetut vasakut kätt hoides.

George Orwell – motiivid 30. juuni 2010

Lõik George Orwelli 1943-1944 aastal kirjutatud lehekülgedest “Miks ma kirjutan”. See jäi eriti mulle silma, sest isegi kirjanik olemata leian, et ka minu jaoks on need punktid olulised põhjused kirjutamiseks.

[...] Jättes kõrvale vajaduse elatist teenida, on minu meelest kirjutamisel, vähemalt proosa kirjutamisel, neli suurt motiivi. Erineval määral eksisteerivad nad igas kirjanikus, proportsiooniti aeg-ajalt varieerudes vastavalt õhkkonnale, milles ta elab. Need on:

1. Puhas egoism. Soov paista targana, et sinust kõneldaks, et sind pärast surma mäletataks, et saada seljatagune täiskasvanute suhtes, kes sinuga lapsepõlves kõrgitsesid jne, jne. On pettus teeselda, nagu see polekski motiiv ja pealegi vägev motiiv. Kirjanikud jagavad seda loomujoont teadlaste, kunstnike, poliitikute, juristide, sõjaväelaste, edukate ärimeestega – lühidalt, inimkonna kogu koorekihiga. Inimolendite suur mass pole iseendast egoistlik. Umbes kolmekümnenda eluaasta järel loobuvad nad individuaalsest ambitsioonist – paljudel juhtudel nad peaaegu hülgavad tundegi, et nad üldse on indiviidid – ja elavad peamiselt teiste jaoks, või siis töörügamine lihtsalt lämmatab nad. Kuid on ka andekate, isemeelsete inimeste vähemus, kelle määranguks on omaenda elu lõpuni elada, ja kirjanikud kuuluvad sellesse klassi. Ütleksin, et tõsised kirjanikud on kokkuvõttes edevamad ja enesekesksemad kui ajakirjanikud, ehkki vähem huvitatud rahast.

2. Esteetiline entusiasm. Ilu tajumine välismaailmas või sõnades ja nende õiges paigutuses. Nauding ühe kõla mõjust teisele, hea proosa kindlusest või hea loo rütmist. Soov jagada kogemust, mis sinu meelest on väärtuslik ja millest keegi ei peaks ilma jääma. Paljudel kirjanikel on esteetiline motiiv väga nõrk, aga isegi panfletistil või lugemiku koostajal on lemmiksõnu ja  -väljendeid, mis meeldivad talle mitteutilitaarsetel põhjustel; või talle läheb suuresti korda tüpograafia, vaba leheääre laius jne. Rongide sõiduplaanist kõrgemal pole ükski raamat päris vaba esteetilistest kaalutlustest.

3. Ajalooline impulss. Soov näha asju sellistena, nagu nad on, leida õigeid fakte ja talletada neid järelpõlve tarbeks.

4. Poliitiline siht – kui kasutada sõna “poliitiline” kõige laiemas tähenduses mis võimalik. Soov panna maailma liikuma ühes kindlas suunas, muuta teiste inimeste ettekujutust ühiskonnast, mille poole nad peaksid püüdlema. Veel kord – ükski raamat pole päriselt vaba poliitilisest rõhuasetusest. Arvamus, nagu ei peaks kunstil olema mingit tegu poliitikaga, on ise poliitiline hoiak.

/NB! Punkt number kaks on üks üüratumatest põhjustest, miks ma endiselt kirjutan siia oma teatri-, raamatu-, kunsti-, muusikakogemustest. George Orwelli “Loomade farmi” järel lugedes tema motiive suurenes minu armastus tema kui kirjanikku vastu korda kümme.

Kogu teksti on võimalik lugeda Tänapäeva all Punase Raamatu sarjas ilmunud George Orwelli “Loomade farm” “1984″ kaksikraamatus. Kui keegi soovib laenata olen niikaua lahke, kuni raamatu hästi hoitult tagasi toote.

George Orwell (pilt: google)