Vahel on vaja… 8. mai 2012

Vahel on vaja…

…öösel filme vaadata ja siis nende soundtracke mööda internetti taga ajada

…öösel lugeda ja ignoreerida varaste hommikutundideni üleval olekut

…voodis jäätist süüa, kuigi Kätlin ei tohi, aga endale lubad seda siiski (salaja?)

…õega koos süüa teha, isegi siis kui sinu suurim ülesanne on kartulite koorimine

…ema voodis risti-põiki lösutada (nii-et keegi teine sinna istuma ei mahuks, oh ei)

…ignoreerida Vana-Rooma teemal konspekti tegemist, et mööda korteris ringi jalutada

…pildistada oma hommikusööki, öist teetassi jms

…loopida asjad toa põrandale laiali, et need siis hiljem piinlikult korrektselt tagasi kotti laduda

…elutoa põrandalamp oma voodi kõrvale nihverdada

…kirjutada üles ideid, mis tekivad pildiblogisid ja filme vaadates ja kaskede lehte puhkemisest vaimustuses olles

Vahel on vaja Ardus olla.

*

*

/Ma ju ei oska linnas puhata… Kas siingi?/

Vastlapäev – Videoblog #1 21. veebr 2012

Mind lummas see vaatepilt kogu hommikupooliku.

Mis sest, et külm ja kolisev.

Mis sest, et tuisune.

Ilu peitub veidrates kohtades.

Olemine 24. nov 2011

Ardu. Igatsesin eile öösel lumesadu. Lootsin ärgates eest valge vaiba leida. Päris nii ei läinud. Eilne tormiennustus aga läks täide. Samas sellise tuulega vaikselt kodus istuda on parem Ardus kui Tallinnas. Kuidagi kindlam on olla. Rüübata hommikukohvi ja teada, et veidi on veel meekooki. See osa, millest öösel jagu ei saanud.

Pole väga kirjutama kiirustanud viimasel ajal. Siia ma mõtlen. Täiendan aeg-ajalt oma filmilisti, sest filmilummus on mind taas haaranud ja seda hetke ei tohi käest lasta, sest ma olen muidu liiga laisk flmivaataja. Mul on hetkel filmidega nagu raamatutega. Nimekiri on kogunenud. Raamatuid on vast rohkem. Positiivne ise-enesest.

Loen Margus Mikomägi “Koguja raamatut” ja armun teatrimaailma aina enam. Näiteks mulle on Uku Uusberg alati sümpatiseerinud, kuigi ma teda teab kui palju laval pole näinud. Miski tema olekus on selline, et ma tean, et ta teeb head asja. Tänu intervjuule temaga sain ma kinnitust. Tegu on sümpaatse inimesega. Intelligentse inimesega. Jah, raamatulehtedelt kumab see läbi. Ma ei usu, et eksin. Ja Reet Neimari intervjuu.. Oh.. Mõttekäik sellest, kuidas publik on harjutatud vaatama kiires tempos liikuvat etendust ja osad, mis ebaatraktiivsed tunduvad, neile ei pööratagi tähelepanu. Tunnen, et NO99 lavastus “Misery” on täpselt selline etendus, mille esimene pool paljudele muljet ei avalda, sest toimub suures osas pisikeses, veidi hämaras ruumis. Ometi tuleb just seal välja see näitleja meisterlikkus, mida mina laval näha tahan. Olen alati teadnud, et Marika Vaarik on Suur Näitleja, aga selle etendusega tuletas ta seda mulle meelde. Ja veel kuidas. Teisipäevasel etendusel mängis ta apsakad nii hästi välja ja kogu saalitäis rahvast muutus kohe elavamaks. Tundus nagu oleks esirea inimesed meelega kaasatud. Ometi saadi aru, et midagi läks nüüd veidi nihu.