Kõlab nagu laiv ülesvõte.
Meeleolu täna.
Viinamarjad said täna kahe aastaseks.
Tunnen end nagu uhke emme. Jälle.
Praeguseks on seda lehte piilutud 22355 korda. Kui eelmisel sünnipäeval ütlesin, et rohkem kui oodata oskasin, siis hetke seis on isegi veel üllatavam.
Kõige populaarsem postitus on olnud Lomo eri II:
http://viinamarjad.wordpress.com/2012/02/18/lomo-eri-ii/
Varsti tähistan ise juubelit. 20. 2 ja 20. Kaks sünnipäeva number kahega. Huvitav kokkusattumus.
Aitäh!
Mind lummas see vaatepilt kogu hommikupooliku.
Mis sest, et külm ja kolisev.
Mis sest, et tuisune.
Ilu peitub veidrates kohtades.
Kellele ei meeldiks lomo?
Kevadet, suve, sügist. Häid inimesi ja kinni püütud hetki.
Viivi Luik “Varjuteater”
312 lehekülge puhast rõõmu.
Käisin tihti seda raamatut poes salaja imetlemas ja katsumas. Sametist rohelised kaaned ja kuldne paelake. Imeilus. Hiljem sai selgeks ka kujunduse valimise tagamaa. Vähemalt mulle meeldib nii arvata. Autor kirjeldas Rooma hambaarsti ooteruumi ja minu jaoks olid need sametised kardinad samad, mis kaanel. Ja need kuldsed paelad samad raamatu järjehoidjaks mõeldud paelaga.
Viivi Luik räägib palju oma Roomast ja kuidas kogu tema elu on olnud teekond sinna. Sisse on pikitud ka Berliini ja Helsingit, Tallinna ja Eesti okupatsiooni.
“Sa võid küll maailmas ringi kolada, kuid elad sa ikkagi seal, kuhu sa oma mõtete, oma mõtteviisi kaudu kuulud. Alles siis, kui su mõte muutub, pääsed sa teise kohta.” leheküljelt 52
Raamat pani mind kirjutama. Pani mind unistama. Inspireeris. Need sametrohelised kaaned lohutasid ja rõõmustasid. Neid oli hea oma käte vahel hoida. Hellalt paitada.
Viivi, Su lugu on raputav. Raputav selle kõige helgemas ja paremas mõttes. Nagu pai, mille annab sulle kallis inimene.
Ka inimesed, kes armastusse ja kodusse ei usu, hakkavad uskuma.
“Meie gondlisarnase sõbra meelest polevat nooremad õlipuud selleks veel valmis, et kedagi oma südamesse lasta. Selle asemel nad kasvatavat oliive. Õlimarju. Oliivipuu eesmärk polevat oliivid ega see praktiline kasu, mis oliividest saadakse, vaid oliivipuu eesmärk olevat vanaks saada, oliivide kasvatamisest lahti saada, õõnsaks muutuda ja meid igavikuga kokku viia. See olevat iga oliivipuu salajane ülesanne.” lehekülgedelt 286 ja 287.
“Siis olevat oliivipuu ja õunapuu inimesega üks tervik ja nii õlipuu kui ka inimese ainuke ja tõeline ülesanne olevat saada seest tühjaks ja avada oma süda.” leheküljelt 288
Ma pole varem näinud niivõrd mõjuvat armastuse kirjeldust. Ja just seda see minu jaoks oli, armastuse kirjeldus. Või definitsioon? Kui selline asi üldse olemas on nagu armastuse definitsioon.
/Ja ma tahaks härra Atspoli kohata./
Võin öelda, et iga kord, kui seda lugu kuulen/kuulan tuleb meelde 2010. aasta jaanuar.
Lugu tuletab meelde kodu. Seda kodu siin, Tallinnas, Paldiski maantee ääres.
Külm oli siis. Jaanuaris.
Alguse said muutused.
Veebruaris läks helgemaks.
Kodu muutus teiseks.
Karin kolis ka siia.
Nüüd on teisiti.
Kodu elab rohkem.
Hingab rohkem.
Olen tagasi kodumaal. Otsin inspiratsiooni blogi jaoks. Seni pildieri.
Kõik pildid on tehtud jaanuaris, 2012. aastal.
Kirjutasin varasemalt Fine5′i etendusest “Enne, kui minna, ma ütlen.” Nüüd on lood nii, et BFMi tudengid tulid välja lühidokumentaalfilmiga etendusest, Fine5′i olukorrast ja veidi ka ajaloost. Kohati on raske Rene juttu kuulda seoses muusika validusega, ent armas video on siiski.
Talihina Sky: The story of Kings of Leon sai vaadatud.
Ootasin mida ma ootasin, aga jäin siiski rahule. Eks see vaesest perest pärit ja rikkaks saamine ongi see, mida inimesed taga ajama lähevad. Ameerika unelm. Antud juhul aga sai talent tunnustatud.